Giuseppe Verdi
stseenides omandab orkestripartii erilise sugestiivsuse. Erutatusest ja rahutust rütmikast
läbistatud muusika on paiguti beethovenlikult jõuline ning tundub otse uskumatuna, et taolisi
võimsaid sümfoonilisi lehekülgi XIX sajandi esimese poole ooperiloomingus oli võimalik kirja
panna. Suurt tähelepanu pööras Verdi orkestritämbritele. Ta rikastas harmooniat, teravdas ooperi
kestel korduvate intonatsioonide ja motiivide dramaturgiat ning muutis retsitatiivid
nüansirikkaks muusikaliseks deklamatsiooniks. Leedi Macbethi uneskäimise stseen on neist üks
impressiivsemaid. Verdi taotluste ja tinglike ooperitavade vahelised vastuolud, milliseid selles
ooperis veel osati leidub, ilmnevad kõige kujukamalt leedi partiis. III vaatuse duetis ja
uneskäimise episoodis avab Verdi seevastu Macbethide võika fanaatilisuse ning hirmust ja
kahetsustundest muserdatud naise traagika sügava elamuslikkusega. Ooperi kolmandast kesksest
annaabi.ee 
