1912. aastal Schiele koguni vangistati lühikeseks ajaks, kuna ta oli maalinud liiga noort akti. Loomingu radikaalsusest annab tunnistust ka autoportree, kus kunstnik on end kujutanud masturbeerimas. (ArtInfo) Schiele töid iseloomustataksegi sageli sõnadega groteskne, erootiline, pornograafiline, häiriv, seksile ja surmale orienteeritud. Siiski maalis ta lisaks paljudele aktidele ka maastikke ja vaikelusid. (egon-schiele.net) Tööde koloriit on dekatentlik (mustad-pruunikad toonid domineerivad segatuna tuhmi valge värvi variatsioonidega). Sellised pildid olid vastuolus tavaarusaamadega kunstist, mistõttu võib neid pidada Viini ekspressionismi varajasteks näideteks. (Art Directory) Schiele lahkus Viinist 1911. aastal, otsides üksiolemist ja rahulikku elupaika mitmetes väikestes külades. Sel perioodil pühendus ta eriliselt autoportreede tegemisele. Niisamuti sisaldavad need tööd allegooriaid elust, surmast ja seksist
poole ühtse loomuliku seisundiga. Kontrollimatu, avaldub vitaalsuses, elujõus, aktiivsuses) ellusuhtumine. Siit kaks moraali: 1.) ennast kontrolliv orjamoraal 2.) isanda moraal (lähtub võimutahtest). Kõik senised moraalinormid tuleb ümberväärtustada. Raamat ,,Sõjakäik moraali vastu" tuleb lahti öelda senistest moraaliväärtustest, põlatut tuleb usaldama hakata. Ütleb, et ta ei ründa moraali, vaid ei võta seda lihtsalt arvesse. Annab moraalile meditsiinile diagnoosi: dekatentlik idiosükraas. Moraali tagamõtteks elule kätte maksta. Siiani moraal seda ka edukalt teinud. Kontrollimatu ja loomupärase oleku eest. Moraal elu piiramine. Moraal takistab tegemast asju, mida tegelikult tahaks, aga ei sobi, pole sünnis, liiga vara. Moraalsed väärtused mõeldud inimkonna mannutamiseks. Hing vaim, vaba tahe, Jumal < valed mõisted. Teispoolsus, tõeline maailm.. mõeldi välja selleks, et tegelikku, ainsana eksisteerivat maailma alavääristada.
moodsana. Viies selle tagasi tema isiklikule sidemele vrmitäiuslikuma traditsiooniga, siis selles kontekstis võib see ka õigustatud olla. Nii või teisiti see 19 sajandi dekatents või sümbolism või 20 sajandi modernism on olnud läbi nõukogude ajastu kultuuris küllaltki tabu. Seda konteksti pole 50 aasta jooksul ülepea soositud. See kõik seostus nõukogude ideoloogia jaoks allakäiguga, see on dekatentlik lääs, mis ei huvitu progressist ja rahva edust. Selle elustamine 80ndate lõpu eriti stagneerunud kultuurilises olustikus mõjub väga originaalselt. 2. Seda 19 sajandi lõpu ja 20 sajandi alguse luulet kirjeldades ei saa me mööda ka rollimängust, mis tuli ette juba seoses Beieriga. Selline sarnane maskimäng, aga erinevas suunas ja eesmärgiga, iseloomustab ka Hirve esimesi kogusid. Üks mask on
annaabi.ee 
