meister. SONETT- 13.sajandil Itaalias loodud luulevorm, koosneb 14 värsist (reast). Itaalia soneti värsid jagunevad stroofiedeks (salmideks) skeem 4+4+3+3järgi.Inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2.Inglastest arendas sonetti W.Shakespeare.Eestlastest on kirjutanud sonette nt: M.Under. Riimiskeemi näide: ___a ___a ___c ___c ___b ___b ___d ___d ___b ___b ___c ___c ___a ___a Giovanni Boccaccio (1313-1375) Keda peetakse novelli kui kunstilise zanri rajajaks. Boccaccio looming algas 1330ndate kaskpaiku, ta kirjutas nii luule-kui proosateoseid.Oma peteose klassikalise novellilkogu ``Dekameron`` (tõlkes kümnepäevak) kirjutas ta väljakujunenud kiramehena (1349-1353) Sisu:See raamjutustusega novellikogu räägib kolmest noormehest ja sitsmest neiust, kes on Firzenzes 1348 möllanud katku eest linnalähedasse suvelossi põgenenud ja seal meelelahutuseks
Maailmakirjandus II Essee Giovanni Boccaccio „Dekameron“ Giovanni Boccaccio (1313-1375) sündis kaupmehe perekonda ja kasvas üles Firenzes. Usutakse, et Boccacciot õpetas Giovanni Mazzuoli, kes tutvustas teda varakult Dante loominguga. Kirjanikuks kujunes ta Napolis, kuhu ta läks ise soovil äri ja õigusteadust õppima. Boccacciot ei huvitanud kumbki, kuid teda paelus Napoli kuninga õukond, mille kunstilembuse tõttu ta kiindus kirjandusse. Tema varasemad mõjutajad olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330. aastatel sai Boccaccio isaks, sündis kaks ebaseaduslikku last: Mario ja Giulio.
harmoonilise isiksuse. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Oluliseks sai inimese individuaalsus isikupära. Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati humanistideks (ladina keeles humanus `inimlik') nimetama õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid antiikkultuuri. (Kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal antiikkirjandus on suures osas säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele , ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (13041374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid
harmoonilise isiksuse. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Oluliseks sai inimese individuaalsus – isikupära. Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati humanistideks (ladina keeles humanus ‘inimlik’) nimetama õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid antiikkultuuri. (Kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal – antiikkirjandus on suures osas säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele –, ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (1304–1374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid