ringist. Enamasti läbivad valgud chaperonini tsüklit mitu korda enne kui nad korralikul ta pakkinud on. 12. Valkude keemiline vananemine.??? Valkude eluiga on determineeritud tema järjestusega. Keemiline vananemine Gln Asn deaminatsioon. 13. Lüsosomaalne ja ubikvitiin-sõltuv valkude degradatsioon. Ubikvitiin sõltuv degradatsioon toimub proteasoomides. ATP-sõltuv proteaas 1% koguvalgust 76AA jääki, tsütosoolne. Ubikvitiin seotakse degradeerimisele määratud valgu külge ensümaatiliselt, seda toimetab spetsiaalne ensüüm, mis paneb ubikvitiini sellele valgule lüsiini jäägi külge. Ubikvineeritud valgud tuntaksegi ära proteasoomide poolt. Lüsosomaalne degradatsioon? 14. Valkude topoloogia. Valkude bioloogilise aktiivsuse avaldumine toimub kindlates kohtades, selle realiseerimiseks kasutatakse erinevaid signaaljärjestusi
15 Lüsosomaalne ja ubikvitiin-sõltuv valkude degradatsioon Ubikvitiin sõltuv degradatsioon toimub proteasoomides. Lagundatakse neid valke, millele on kovalentselt külge seotud väike valk ubikvitiin . Toimub proteasoomides- ATPsõltuv proteaas- 1% koguvalgust, 20S-4 heptameerset domääni, 19S- cap-piirkond- ATPaasne aktiivsus.Hästi konserveerunud valgud- pärmides vaid 3 AH erinevus Ubikvitiin seotakse degradeerimisele määratud valgu külge ensümaatiliselt, seda toimetab spetsiaalne ensüüm, mis paneb ubikvitiini sellele valgule lüsiini jäägi külge. Ubikvineeritud valgud tuntaksegi ära proteasoomide poolt, mis on valguline kompleks. Lüsosoom on membraaniga ümbritsetud organell, kus on hüdrolüütilised ensüümid. Lüsosomaalne degradatsioon toimub lüsosoomides intratsellulaarselt ehk rakusiseselt. ??? (natuke vähe võitu ).
tsütoplasmas. Iga proteasoom koosneb tsentraalsest silindrist, mis moodustub paljudest eri proteaasidest, mille aktiivtsentrid on suunatud silindri sisemuse poole. Silindri kumbaski otsas paiknevad valgulised kompleksid. Nende proteasoomi otstes paiknevate valkude ülesanne on arvatavasti selekteerida lagundamisele määratud valke ja sööta neid silindri sisemusse. Proteasoomides lagundatakse neid valke, millele on kovalentselt külge seotud ubikvitiin. Ubikvitiin seotakse aga degradeerimisele määratud valgu külge ensümaatiliselt, lüsiini jäägi külge. Ubikvineeritud valgud tuntaksegi ära proteasoomide poolt. Mehhanismid, mille abil proteasoomides tekkinud peptiidsed fragmendid satuvad rakuvälispinnale kompleksis koesobivusantigeenidega. Selle protsessi tähtsus organismi rakulise immuunsuse seisukohalt (näit. kuidas T-lümfotsüüdid suudavad ära tunda viiruse poolt nakatatud rakke). Kui mingi rakk on
tsütoplasmas. Iga proteasoom koosneb tsentraalsest silindrist, mis moodustub paljudest eri proteaasidest, mille aktiivtsentrid on suunatud silindri sisemuse poole. Silindri kumbaski otsas paiknevad valgulised kompleksid. Nende proteasoomi otstes paiknevate valkude ülesanne on arvatavasti selekteerida lagundamisele määratud valke ja sööta neid silindri sisemusse. Proteasoomides lagundatakse neid valke, millele on kovalentselt külge seotud ubikvitiin. Ubikvitiin seotakse aga degradeerimisele määratud valgu külge ensümaatiliselt, lüsiini jäägi külge. Ubikvineeritud valgud tuntaksegi ära proteasoomide poolt. Mehhanismid, mille abil proteasoomides tekkinud peptiidsed fragmendid satuvad rakuvälispinnale kompleksis koesobivusantigeenidega. Selle protsessi tähtsus organismi rakulise immuunsuse seisukohalt (näit. kuidas T-lümfotsüüdid suudavad ära tunda viiruse poolt nakatatud rakke). Kui
proteaasidest. Silindri kumbaski otsas paiknevad valgulised kompleksid, kus osalevad vähemalt 10 erinevat valku. Osa neist valkudest omavad ATP-aasset aktiivsust. Nende valkude ülesanne on a) ära tunda ja elimineerida kokkupakkimata valgud b) kõrvaldada kahjustatud või valesti pakitud valgud c) lagundada lühikese poolestusajaga valgud (näit. tsükliinid) Proteasoomides lagundatakse neid valke, millele on kovalentselt külge seotud ubikvitiin, valk. Ubikvitiin seotakse degradeerimisele määratud valgu külge ensümaatiliselt, seda toimetab spetsiaalne ensüüm, mis paneb ubikvitiini sellele valgule lüsiini jäägi külge. Ubikvineeritud valgud tuntaksegi ära proteasoomide poolt. Ubikvitiini külgepanev ensüüm on see, mis peab spetsiifiliselt ära tundma lagundamist vajavad valgud. Denatureeritud või valesti kokku pakitud valgud, samuti valgud, mis sisaldavad oksüdeeritud või muidu ebanormaalseid aminohappeid, tuntakse ära selle ensüümi poolt ja
atakeeritavad. polü(A)-järjestus on nende eksonukleaaside kinnitumis-kohaks muidu vahetult 3´otsas sekundaarstruktuuri sisaldavatele mRNA-dele. Vajatakse helikaasi abi ja ribonukleaas kinnitub kehvemini, kui on sek struktuur, selliseid lagunatakse muidu aeglasemalt poly a annab toetsupinna. Polü(A) järjestusi sünteesivad polü(A) polümeraasid PAP I ja PAP II mRNA polüadenüleerimine on bakterirakus pidevalt toimuv protsess, mis aitab kaasa mRNA molekulide täielikule degradeerimisele. 9. Globaalne geeniregulatsioon bakterites ja selle uurimist võimaldavad meetodid. Erinevaid bioloogilisi protsesse koordineeritakse globaalse regulatsiooni kaudu. Globaalsele regulatsioonile alluvad kõik operonid. Operonid, mida kontrollib üks regulaatorvalk, moodustavad reguloni. Samasse reguloni kuuluvate operonide induktsioon võib üsna ulatuslikult varieeruda. Erinevatesse regulonidesse kuuluvad operonid või geenid võivad kuuluda modulonidesse. Samasse
R NH NH 2 Lys HN OH Valk Ubikvitiin:valk ligaas Ubikvitiin liidetakse valgu lüsiini -aminorühma külge. Ubikvitinüleerimisega saadetakse valgud degradeerimisele. Formüül-tetrahüdrofolaadi süntetaas 48 H3C O H3C + ATP + HC O + ADP + Pi H3C NHR OH H3C NR
rpsO - ribosoomi valk S15 3' otsas polü(A)-järjestust sisaldavad RNA molekulid on PNPaasi ja RNaas II poolt paremini atakeeritavad, kuna polü(A)-järjestus võib olla nende nukleaaside kinnitumiskohaks muidu vahetult 3' otsas sekundaarstruktuuri sisaldavatele mRNA-dele. Kui rakud on defektsed nii PAP I kui ka PAP II suhtes, on see rakkudele letaalne. Arvatakse, et mRNA polüadenüleerimine on bakterirakus pidevalt toimuv protsess, mis aitab kaasa mRNA molekulide täielikule degradeerimisele. Näiteks PNPaasi- ja RNaas II-defektsetes tüvedes on rakku kuhjuvad mRNA degradatsiooni vaheproduktid polüadenüleeritud. Operonisisene geeniekspressiooni regulatsioon Kuigi geenide transkriptsioon võib alata sama(de) promootori(te) alt, vajab rakk vastavaid geeniprodukte sageli erinevas koguses. Operoni geenidevahelises alas on leitud järjestusi, mille baasil võivad tekkida RNA sekundaarstruktuurid. Polütsistroonse mRNA lõikamine algab enamasti geenide vahelt ning kuna
annaabi.ee 
