koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavik tegeles ka süntaksiga, sel alal on tema peamisi teeneid des ja nud- lauselühendite propageerimine ja sõnajärje degermaniseerimine. "Ei tohi unustada, et Aavik lansseeris oma keeleuuenduse ja selle menu algas võõra võimu all. See oli algul puhtalt ühe mehe üritus, ilma igasugu välise abita. Hiljem sai Aavik ainult moraalset toetust nooremalt intelligentsilt ja kirjanikelt. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski autoriteetne organisatsioon ega asutus." [Tauli 1982, lk. 37] Eesti keeleuuendus on maailma radikaalsemaid, seda teadis Aavik isegi, võrreldes
keele tähtsuse kadumine (säilib vaimulik allkeel), ilmaliku kultuuri keskne positsioon; eestlaskonna sotsiaalse struktuuri mitmekesistumine; põhjaeestikeelne ilmalik kirjalik register; kirjaoskuse laienemine; saksa kultuuri mõju (tõlked, rahvajuhtide argikeel) 6. 1880ndad − 1914/1920 (venestamine (avalik elu!); saksastumise taandumine; eestlaste sotsiaalne kihistumine; teadlik keelehoole; murrang laen- ja muganduskultuurilt omakultuurile; degermaniseerimine; murrete säilimine) Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Hennoste 1997 (sotsioperioodid) (4)1914/1920 − 1940/1944 (ühiskonna keeleline ja 7. kultuuriline eestistamine; avaliku elu muutumine eestikeelseks; eesti keel kõrghariduskeelena; normikirjakeele-kesksuse kujunemine; murrete ja argikeele alaväärtustamine; vaimuliku registri ebaolulisus) 8. 1940/1944 − 1980ndad (ametliku ja rahvusliku keeleideaali lahknevus; vene keel muulaste ja
omad. Grammatilisi uuteid: i-mitmus (vanul päevil, sügavais mõtteis), lühike mitmuse osastav (jalgu, tube, õnnelikke), lühike sisseütlev (tuppa, jõkke, merre, sohu), lühem mitmuse omastav (maastike, õnnelike), viisiütleva elustamine (avasui, püstipäi, nõtkuvi jalu), i- ülivõrre (parim, kõrgeim, rikkaim), maks-vorm (tegemaks, olemaks), lauselühendite reeglistamine, sõnajärje degermaniseerimine jpm. Süntaksis osastavalise öeldistäite maksvusele aitamine, nt: ta on oma aja kuulsamaid kangelasi. Osaaluse elustamine, nt: põrandal vedeles paberitükke pro paberitükid vedelesid põrandal. Eesti keeles tuleks loobuda saksapärase ü kasutamisest, selle asemel y, nt: jyhhe. Keeleuuendus ei saavutanud oma ideaali, küll aga pakkus rohkesti ainest kirjekeele täiustamiseks ja innustas keelearenduseks ka järeltulevaid põlvi.
Laenamine uute tüvisõnade hankimine muudest keeltest parim viis. Oluline häälikuline sobivus eesti keelde, mitte algupära. Tuletuslaenud soome malli järgi moodustatud. Sõnamoodustuse arendamine sageli soome malli järgi (-u, -us, -mine, -sti) Tehistüved kolm meetodit: 1) kombinatsioonimeetod (veenma), 2) muutmismeetod (siiras, ese, laup, relv, lünk), 3) kontraktsioonimeetod (selmet, tõik). Grammatika lühemaid, elegantsemaid, ajaloolisi vorme; sõnajärje degermaniseerimine, lauselühendid. Soome eeskuju, Veski polnud nõus. Tänapäeva keelde jäänud nt vokaalmitmus, lühike illatiiv jne. 1936 ,,Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" Subjektiivne. Süstemaatiline grammatika. Sõnatähendusi, õigekeelsust, mitmesugust infot lisas. 12. Eesti keele uurimine Eesti Vabariigi ajal (1919-1940). 1919 eestikeelne ülikool, loodi rahvusteaduste professorite kohad. Süstemaatilise rahvusteaduste alase uurimistöö algus. Eesti k. prof
kultuuri keskne positsioon; eestlaskonna sotsiaalse struktuuri mitmekesistumine; põhjaeestikeelne ilmalik kirjalik register; kirjaoskuse laienemine; saksa kultuuri mõju (tõlked, rahvajuhtide argikeel) 6. 1880ndad − 1914/1920 (venestamine (avalik elu!); saksastumise taandumine; eestlaste sotsiaalne kihistumine; teadlik keelehoole; murrang laen- ja muganduskultuurilt omakultuurile; degermaniseerimine; murrete säilimine) 7. 1914/1920 − 1940/1944 (ühiskonna keeleline ja kultuuriline eestistamine; avaliku elu muutumine eestikeelseks; eesti keel kõrghariduskeelena; normikirjakeele kesksuse kujunemine; murrete ja argikeele alaväärtustamine) 8. 1940/1944 − 1980ndad (ametliku ja rahvusliku keeleideaali lahknevus; vene keel muulaste ja eestlaste
tõlgitsema. · Sõnamoodustuse arendamine: sageli soome malli järgi. u, -us, -mine asemel lühemaid nt küsimus, tagasitulek, -sti. · Tehistüved: pakkus 350, jäi 30. Kolm meetodit 1) kombinatsioonimeetod (veenma), 2) muutmismeetod (siiras, ese, laup, relv, lünk), 3) kontraktsioonimeetod (selmet, tõik). · Grammatika: lühemaid, elegantsemaid, ajaloolisi vorme; sõnajärje degermaniseerimine, lauselühendid. Tänapäeva keelde jäänud: 1) vokaallõpuline mP, 2) vokaalmitmus, 3) lühike illatiiv, 4) lühike superlatiiv, 5) essiivi kasutamine, liitumine genitiivi tüvele 6) instruktiivi kasutamine, 7) konditsionaali ja kvotatiivi sünteetilised minevikuvormid · Õigekeelsus, keelekasutus: 1936 ,,Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" subjektiivne, süstemaatiline grammatika. Sõnatähendusi, õigekeelsust, mitmesugust infot lisas.
rolli · Vajalik hulga sõnade keelde toomine, eriti soome keelest laenamine (kasutuses ca 300 sõna) · keelekorralduspõhimõtted: otstarbekohasus (vormivõimaluste paljus, rikkus, selgus, täpsus jm), ilu, omapärasus (võõrapärasused välja) näiteks võitlus saksakeelse sõnajärje vastu · panus: iluprintsiip, kunstlikud sõnad, morfoloogia lühikesed vormid, i-mitmus ja i-ülivõrre, sõnajärje degermaniseerimine, lauselühendite reeglistamine süstematiseeris ja propageeris Muutis väga oluliselt meie KK grammatikat. Arvas, et Eesti keel on vaene keel. Keele norminime polnud tähtis. Johannes Voldemar Veski: · keelekorralduse mõjuaeg kuni 1960. aastateni · Veski: keel on eluline olevus, mis tärkab, areneb, muutub jne keel areneb hüpeteta, revolutsioonideta, vastavalt tarvidusele · Eesti kirjakeele edasiarendamise-teedest (Voog 1913): Kõik eesti keele pea-asjaliseks
annaabi.ee 
