lõpus ümberlükatud. Kuid kõik nad ei saa siiski väärtuslikud olla. Kõigil autori poolt imetluse osaliseks saanud uurimisprogrammidel on üks ühine joon: kõik nad viivad uue fakti avastamisele. Teadusrevolutsioonid toimuvad siis, kui näiteks konkureerivad kaks uurimisprogrammi ja üks teeb edusamme, siis teine degenereerub, siis on suunitlus ühineda edusamme tegevaga. Kuna aususe puhul on oluline, et ei varjataks tõsiasju, siis pole üldse ebaaus jääda degenereeruva programmi juurde ning püüda seda muuta edusamme tegevaks. Arengujärgus uurimisprogramme tuleb alati kohelda sallivalt, sest neist võib saada väga oluliselt arenev programm. Kriitika võib olla ka parandav, mitte nagu Popperi moodi kiiresti programmi lõpetav. Ajaloos on tihti näha, kuidas mingi teaduslik teooria kuulutatakse pseudoteaduseks ning seega jääb teadlane ilma oma sõnaõigusest, teda naeruvääristatakse ning on isegi ette tulnud tapmisi. Seega ongi teaduse ja
Probabilism. 1934 väitis popper, et kõikide, nii teaduslike kui pseudoteaduslike teooriate tõenäosus on 0. Popper –teooria on teaduslik ,kui ollakse ette valmistunud täpselt määratlema otsustavat eksperimenti, mis võib teooria falsifitseerida (hoopis meetod). Kuhni järgi polegi selget eraldusjoont teaduse ja pseudoteaduse vahel. Progresseeruva uurimisprogrammi puhul viib teooria seni tundmatute, uudsete faktide avastamiseni; degenereeruva programmi puhul aga fabritseeritakse teooriaid ainult selleks, et neid teadaolevate faktidega sobitada. – nt marksism ,kus teooriad meisterdati valmis alles pärast sündmusi. Et ei varjataks tõsiasju, siis pole sugugi ebaaus jääda degenereeruva programmi juurde ning tunnistada selle degenereerumist, püüdes muuta seda progresseeruvaks. Popperile vastukaaluks – kriitika ei pea veel tähendama kiiret maha materdamist, programmid võivad saada tuule tiibadesse alles aastate pärast.
annaabi.ee 
