Leian, et antud mõttearendusse on ehk sobiv seostada ka David Vseviovi (2009) 4 ammuloetud arvamusartikkel, kus ajaloolane käsitleb Eestis hetkel valitsevat majanduskriisi, millel pole tema arvates mitte niivõrd poliitilised ja rahanduslikud põhjused, kui just ühiskonnas üldiselt valitsevad väärtustel põhinevad põhjused. Vseviovi arvates on viimase kahe aastakümne jooksul tekkinud ja kinnitunud väärtushinnangud põhjustanud praeguse laiahaardelise majanduskriisi Eestis. Defitsiidiajastu lõppu tähistas tarbimisbuum ning näiline tõhus ja kiire majanduskasv, seejuures jäeti suuresti tähelepanuta kultuur, millesse panustamine võrreldes tarbimisega jäi soiku. Ühe näitena on toonud Vseviov nt mitte just eriti kaugesse aega jäänud valimislubadust viia Eesti viie rikka riigi hulka ,mis vaadates praegust majanduslikku seisu riigis, on täielik absurdsus. Või siis 7. veebruaril 2009 Arteris
mitte toodangu hulga järgi. Kavatseti ettevõtete iseseisvust suurendada. Sellest plaanist ei tulnud midagi välja *1968 lõpes Hrustsovi sula-Praha kevad *Parteiaparatuur otsustas kõige üle ja nomenklatuursed ametikohad muutusid eluaegseteks *Parteiliikmete arv kasvas pidevalt *Järk-järgult hakkas tagasi tulema nn. hiiliv stalinism. Toonitati tema ,,teeneid", väideti et tal on üksikud puudused olnud *Saabus kuldne defitsiidiajastu *Kokku sulasid poliitiline, majanduslik ja sõjanduslik ametnikkond *Tekkis selline nähtus nagu dissidentlus- teisitimõtleja *1982 Breznev suri, tema ameti päris Andropov, kes suri 1984, tema asemele tuli Tsernenko, kes suri 1985. aastal. Seda aega kutsuti ka gerontokraatiaks. Poliitbüroo keskmine vanus oli 78. Stagnatsiooniperioodi algus: *1965. majreform likvideeris rahvamajnõukogud ja taastas maj tsentraalse juhtimise, liiduvabariikide juhtida jäeti alla 10% ettevõtetest
annaabi.ee 
