F II Seedetrakti ravimid 6 201272013 Kõhukinnisust oleks õigem defineerida: kõva väljaheite passaaž harvemini kui antud inimesele on tavaks tavalise toitumisrežiimi juures. Kõhukinnisuse tajumine on subjektiivne: mis on ühele kõhukinnisus, võib teisele tunduda normaalsena. Arvesse tuleks võtta ka defekatsiooniga kaasneva pingutuse suurenemist, mis on sageli kõhukinnisusele iseloomulik. Seega on kõhukinnisuse diagnoosimisel oluline teada patsiendi sooleharjumusi ja arvesse võtta selle muutusi. Ümber tuleks hinnata eeskätt vanemate inimeste seas levinud seisukoht, et igapäevane defekatsioon on vajalik ja kui seda ei toimu on “sisemise puhtuse” säilitamiseks vajalik regulaarselt kasutada kõhulahtisteid. Kõhukinnisuse põhjused:
noortel ja keskealistel. Areneb defekatsioonil tekkinud pindmisest rebendist, mille paranemist takistab seesmise sfinkteri kõrgenenud toonus. Rebend võib tekkida nii kõhukinnisuse kui ka -lahtisuse korral, kui anaalkanal peab väga kiiresti või ülemääraselt avanema. Sümptomid: Väga tugev valu defekatsiooni ajal ja veelgi enam pärast defekatsiooni, mis võib püsida tunde. Valu võrdlus: justkui väljaheide asemel oleksid klaasikillud. Intensiivse valu tõttu tekib hirm seoses defekatsiooniga. Esineb mõõdukas koguses heleda vere eritus. Diagnoos: Kliiniline pilt on hästi tüüpiline. Fissuur sageli nähtav välisel vaatlusel. Võimalusel peaks teostama rektaalse palpatsiooni ja anoskoopia/sigmoidoskoopia. Siiski rektaalne palpatsioon või soole instrumentaalne uuring sageli ei ole võimalik tugeva valu tõttu. Ravi: Pooled ägedatest fissuuridest paranevad konservatiivse raviga: soe istevann, lokaalsed anesteetikumid,
Sellest 28 l on rakkudes (rakusisene vesi). Ülejäänud rakuväline vedelik koosneb 9-10 l koemahlast ja 2-3 l vereplasmast. Kehavedelike koguse ja koostise regulatsiooni põhiline roll on neerudel. Neerud tagavad, et ainevahetuse jääkproduktid ei koguneks organismi. Selleks filtreerivad neerud pidevalt verd. Eritamine on protsess, kus toimub jääkide eemaldamine kehast. Eritamist ei tohi segi ajada seedumatute toidujääkide eemaldamisega soolestikust – defekatsiooniga. Uriin on neerus toimuvate protsesside lõpp-produkt. Enamik jääkprodukte eemaldatakse kehast uriiniga, teatud hulk higistamisega ja kopsudest väljahingatava õhuga. Inimese lämmastikuainevahetuse jääkprodukt on uurea. Uurea sünteesitakse maksas siis, kui organismis on liigselt aminohappeid. Aminohapete lagundamisel tekib alguses ammoniaak, mis on elusorganismidele väga ohtlik aine. Ammoniaagist sünteesitakse kohe suhteliselt ohutu aine - uurea
hormoone, mis reguleerivad seedenäärmete tegevust. Peensoole lihaskihid kindlustavad küümuse segamise ja transpordi. Enamik imendumisprotsessidest toimub peensooles. Jämesooles imenduvad vesi ja elektrolüüdid lõplikult ning bakterite ensüümide toimel lõhustatakse kiudained. Jämesoole lõpposas moodustub väljaheide, mis sisaldab imendumata jääkaineid, irdunud sooleepiteeli rakke, mikroobe ja vähesel hulgal vett. Defekatsiooniga eemaldatakse pärasoole kaudu 1 roojamassid. Maks osaleb bilirubiini moodustamises, sapi abil lipiidide seedimises, toksiinide kahjutustamises. Maksal on tsentraalne roll süsivesikute, rasvade, valkude ja hormoonide ainevahetuses. Pankrease välissekretoorne osa sekreteerib rikkalikult HCO3-, valkude, rasvade ja süsivesikute seedimiseks toodetakse kõhunäärmes vastavaid ensüüme. 2.Seedeensüümid ja nende toimeks vajalikud tingimused
annaabi.ee 
