J.S.Bach
kirjutas mõistagi suurel hulgal orelimuusikat. Oma teostes ühendas ta
Lõuna-Saksa stiili (Pachelbel, Froberger, millest ta kuulis venna juures
õppides) ja Põhja-Saksa stiili, mida Bach kuulis oma eeskujudelt:
Buxtehudelt ja Reinkenilt. Eriti tugevaid Buxtehude mõjutusi on tunda
Bachi tuntuimas oreliteoses Tokaata ja fuuga d-moll (BWV 565). Selles
ei ole muidugi midagi imekspandavat, sest helilooja kirjutas selle varsti
pärast 1705.1706. aasta Lübecki reisi, kus kohtumine Buxtehudega oli
eesmärgiks. Arnstadti ja Mühlhauseni perioodid olid Bachi jaoks
orelimuusika poolest viljatumad, kuna sealsed kirikud soosisid
tagasihoidlikumat jumalateenistuste muusikalist kujundamist.
Märkimisväärseim osa Bachi oreliteostest on komponeeritud Weimaris,
kus sealne lossikirik andis helilooja ideedele täieliku vabaduse. Tutvused
Vivaldi muusikaga lisasid nüüd Bachi orelimuusikasse ka itaalia kontserdi
väljenduslaade. Pärast Weimarit polnud Bachi töökohustused enam
annaabi.ee 
