V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
veretilgad ja kitsesõnni-kut. Oli just öö vastu laupäeva. Küllap mustlased pidasid seal
nõmmel Peltsebuli seltsis oma sabatit ja panid lapse nahka, nagu muhameedlaste pool
kombeks. Kui Chantefleurie neist hirmsatest asjadest kuulis, ei hakanud ta nutma,
vaid liigutas ainult huuli, nagu oleks ta tahtnud kõnelda, kuid ei saanud. Järgmisel päeval
olid ta juuksed hallid. Ja kolmandal päeval oli ta kadunud.»
«Tõesti kole lugu,» ütles Oudarde, «see võtaks isegi burgundlasel vee silma!» *
«Ma ei imesta nüüd sugugi,» lisas Gervaise, «et teil mustlastehirm nõnda veres on!»
«Ja tegite väga targasti,» sõnas Oudarde, «kui te oma Eustache'iga äsja minema lidusite,
sest need siin on ka mustlased, Poolamaalt.»
«Ei,» vastas Gervaise, «nad olevat Hispaaniast või Katalooniast.»
«Katalooniast? Väga võimalik,» vastas Oudarde, «Poloonia, Kataloonia, Valloonia, ma
segan ikka need kolm maad ära. Kindel on igatahes, et nad mustlased on.»
208
annaabi.ee 
