ka õiget ettekujutust. Kindlasti tasub vaadata taimemäärajat, milliseid tunnuseid seal kasutatakse: kergesti võib juhtuda, et taimeliigi kindlakstegemiseks on vaja just juurmisi lehti, mis jäid aga tähelepanuta. Õppeherbaariumi lehele võib panna ka eri aegadel kogutud taimeosi: õisi ja vilju, mis teaduslikus kogus on eri leiuaegade tõttu kindlasti eri herbaarlehtedel. Taimi on kõige lihtsam kuivatada vettimavate ajalehtede vahel. Botaanikutel on erilised taimeraamid, mis on traadist või võrgust külgedega ja meenutavad natuke küülikupuuri uksi. Aga edukalt saab taimi kuivatada ka näiteks põrandal või kirjutuslaual hunnikus: sel juhul on vaja ajalehtedele peale A3 suuruses puust või papist plaati ning raskuseks kas pakse raamatuid või telliskive. Hunniku alla pannakse tabloidlehe mõõtu ajaleht (umbes A3 formaat), sellele ühekordne samasuur leht, mille vahele asetatakse taimed koos leiuandmete etiketiga
jõeain, jõekobraleht, järvekanad, järvekupp, lõmmeleht Väike vesiroos on meil tavaline kaunis veetaim, sagedasem kui valge vesiroos. Tavaliselt neil kahel liigil vahet ei tehta ja neid mõlemat kutsutakse lihtsalt vesiroosideks. Vesiroosid kasvavad peamiselt seisva veega veekogudes, aga vahel ka aeglase vooluga jõesoppides. Neid iseloomustavad lapikud suured veepinnal ujuvad lehed ja kaunid valged õied. Väiksel ja valgel vesiroosil pole vahet teha kuigi kerge isegi botaanikutel. Õied ja lehed on väiksel vesiroosil ainult veidi valge vesiroosi omadest väiksemad. Tema vili, kupar, on mõnevõrra lapikum ja kitsama emakasuudmeplaadiga. Õitsemise ajal on neid liike veidi lihtsam määrata. Väikse vesiroosi emakasuue on tumekollakas, valge vesiroosil hele. Heaks tunnuseks on tolmukaniidid. Valge vesiroosi tolmukad on pika peene niidi otsas, nii nagu enamike taimede omad. Kuid väikse vesiroosi tolmukaniidid on huvitavalt paksenenud
vereurmarohi (Chelidonium). Lülitute piimasoonte rakud ei liitu, vaid iga piimasoon koosneb pikast, torujast rakust. Selliseid rakke ei tarvitse ühes taimes olla palju (5-6), kuid raku pikkus võib ulatuda viie meetrini. Harunevad lülitud piimasooned on perekondades igihali (Vinca), nõges (Urtica), kanep (Cannabis); harunematud esinevad perekondades piimalill (Euphorbia, joonis), oleander (Nerium), viigipuu (Ficus) jt. Nii lüliliste kui lülitute piimasoonte funktsiooni suhtes puudub botaanikutel ühine seisukoht. Idioblastid on sageli eritusfunktsiooniga. Nende produktideks on mitmesugused limad, eeterlikud õlid, kaltsiumoksalaadi kristallid (rafiidide või druusidena), alkaloidid, parkained jms. Mahutid ja käigud erinevad sekretoorsetest idioblastidest selle poolest, et kujutavad endast lüsigeenselt või skisogeenselt tekkinud õõnsust.
Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada. Kasvukoha nõuded: Neil ei ole erilis nõudmisi, kasvavad nii kuivadel kui niisketel pärisniitudel, puisniitudel, loo- ja lamminiitudel, hõredates loometsades, võsastikes, parkides, tee- ja põlluservadel. Kasutamine haljastuses: pinnakattes ja kiviktaimlates. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kortsl2.htm 1.2 Ülane (Anemone) Konkreetne liik: hubei ülane (Anemone hupehensis) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 40-100 cm, laius 60-90 cm.
kaartide koostamise tänapäevaste meetoditega (grid-süsteemid. eriti UTM- võrgustik; levikukaartide koostamine arvutiprogrammide abil; oma asukoha = leiukoha koordinaatide määramine kaasaskantava suhteliselt odava ja kerge aparatuuri abil). 13.2. Kollektsioonide kasutamine, asugu need kustahes, on süstemaatiku 32 töös endastmõistetav. Selleks peab omama neist mingi ülevaate (botaanikutel on vastavaks käsiraamatuks P.K. Holmgren et al. (eds.), Index Herbariorum; viimane, 8. trükk ilmus 1990. a.). Enamus kollektsioone saadab eksemplare laenuna tunnustatud teadusasutustele ajutiseks kasutamiseks. Nende kasuta- misel tuleb piinliku täpsusega kinni pidada laenutamisel kehtestatud reeg- leist, mis tagavad eksemplaride säiluvuse ja õigeaegse tagastamise. 13.3. Standardeid ja hea süstemaatiku poolt peaaegu sunduslikult kasuta- tavaid käsiraamatuid pole teabkuipalju
annaabi.ee 
