Referaat Gliese 581 Gliese 581 c Gliese 581 c on Päikesesüsteemi-väline planeet, mis tiirleb ümber punase kääbuse nimega Gliese 581. Gliese 581 bolomeetriline heledus (kogu kiiratav energia nii nähtava valgusena kui soojuskiirgusena) on 1,3 % ehk 77 korda väiksem Päikese omast. Tema läbimõõt on 29 % Päikese läbimõõdust ja mass u. 31 % Päikese omast. Tähe ja planeedisüsteemi kaugus Päikesest on 20,4 valgusaastat. Et täht on Päikesest palju jahedam, kiirgab ta suhteliselt palju soojuskiirgust ja vähe nähtavat valgust, seegi on punakas. Olles M3 spektriklassi kääbustäht, on Gliese 581 umbes 500 korda tuhmim kui Päike. Gliese
Tavaliselt kasutame terminit valguskiir, mõistes selle all silmast või valgusallikast lähtuvat ning vaatluse all oleva objektiga lõppevat sirglõiku. Mida see kiir endast kujutab, on kaunis raske seletada. Tõsi küll, mõnikord on ta isegi nähtav - tolmuses või suitsuses ruumis näiteks. Valgus füsioloogiliselt on valgusaisting (silmaga näha). Valgus füüsikaliselt on elektromagnetkiirgus kindlas sagedusvahemikus, mida mõõdetakse energeetilistes suurustes (pinna bolomeetriline heledus vattides, allika bolomeetriline valgustugevus vatt steradiaanides, bolomeetriline valgustatus vatt steradiaani ruutmeetri kohta ). Valgus laineteoreetiliselt on elektromagnetlainetus. Langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on kahe antud keskkonna jaoks konstantne suurus, mida nimetatakse selle keskkonna murdumisnäitajaks kuhu kiir läheb, selle keskkonna suhtes, kust kiir tuleb. Murdumisnäitajat tähistatakse tähega n. sin
Tavaliselt kasutame terminit valguskiir, mõistes selle all silmast või valgusallikast lähtuvat ning vaatluse all oleva objektiga lõppevat sirglõiku. Mida see kiir endast kujutab, on kaunis raske seletada. Tõsi küll, mõnikord on ta isegi nähtav - tolmuses või suitsuses ruumis näiteks. Valgus füsioloogiliselt on valgusaisting (silmaga näha). Valgus füüsikaliselt on elektromagnetkiirgus kindlas sagedusvahemikus, mida mõõdetakse energeetilistes suurustes (pinna bolomeetriline heledus vattides, allika bolomeetriline valgustugevus vatt steradiaanides, bolomeetriline valgustatus vatt steradiaani ruutmeetri kohta ). Valgus laineteoreetiliselt on elektromagnetlainetus. Langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on kahe antud keskkonna jaoks konstantne suurus, mida nimetatakse selle keskkonna murdumisnäitajaks kuhu kiir läheb, selle keskkonna suhtes, kust kiir tuleb. Murdumisnäitajat tähistatakse tähega n. sin
Pinna võimalikku kallet arvestades: kus on langemisnurk (nurk kiirte suuna ja pinnanormaali vahel). Suurust nim. pinna bolomeetriliseks valgustatuseks. Tema ühikuks ongi vatt ruutmeetri kohta. Sama ühik kõlbab veel kiirgava pinna kiirgusvõime ja ruumis asuvat pinda läbiva kiirgusvoo kirjeldamiseks. Nüüd ongi meil käes põhilised suurused ja seosed nende vahel. Jääb üle seletada, mida tähendab indeks ja täiend "bolomeetriline". Õigem oleks öelda "energeetiline" valgustatus, aga ajalooliselt on jäänud viide soojuslikule kiirgusvastuvõtjale - bolomeetrile. Algselt oli bolomeeter tumedaks värvitud anum, milles oleva vedeliku temperatuuri mõõtes hinnati anuma poolt neelatud kiirguse energiat; praegu nimetatakse nii kõiki soojusliku toimega kiirgusmõõtjaid. Fotomeetrilised ühikud. Kui on vaja mõõta kiirguse intensiivsust inimsilmas tekkiva valgusaistingu alusel, tuleb energeetilisi ühikuid teisendada
annaabi.ee 
