Homerose e. tume ajajärk (XI-IX saj.) Doorlased (illüürlased) olid lõunapoolsematest rahvastest kultuuri poolest madalamal tasemel, kuid oskasid juba rauda kasutada ja nende jõud käis seetõttu teistest üle. Tungisid XII saj. e. Kr. lõuna poole, purustasid Mükeene kultuuri keskusi ja lükkasid oma teel liikvele hiljem epeiroslaste nime all tuntud rahva, nood liikusid Tessaaliasse, kohalikud siirdusid veel lõuna poole, surudes mingi rahva Boiootiasse. Protsess kulges astmete kaupa. Ahhailased suruti Peloponnesose põhjaossa (Ahhaia mk), aioollased Tessaaliasse, Boiootiasse, Lesbosele ja teistele Egeuse põhjapoolsetele saartele ning Väike-Aasia looderannikule; joonlased Atika maakonda, Euboiale, Lemnosele, Chiosele ja Samosele ning Väike-Aasia läänerannikule. Atika jäi doorlaste sissetungist kõrvale, sinna siirdus osa Peloponnesoselt välja tõrjutud ahhailasi. XI saj. püstitati Ateena akropolil vägevad kaitseehitised ja
heksameetrit ja joonia murret, osalt ka Homerose stiililisi võtteid, nagu kordamisi, epiteete, võrdlusi jm. Kuid uue zanri sisu on juba sootuks erinev heroilise eepose omast. Didaktilist eepost esindab vanim Mandri-Kreekas nimepidi tuntud luuletaja Hesiodos, kelle eluaeg langeb 8. saj lõppu või 7. saj. algusesse; ta oli seega Homerose eeposte kõige noorem kaasaegne. Nagu Hesiodos ise jutustab, oli ta isa karmi puuduse sunnil Väike-Aasiast ümber asunud Boiootiasse, võrdlemisi mahajäänud maakonda, kus elanike peamiseks tegevusalaks oli põllutöö. Siin sündinud, tegutses Hesiodos väikemaaomanikuna ja oli ühtlasi rapsood. Vanaaegse elukorra murrangu ajajärgul esineb ta talupojatöö poeedina, elu õpetajana, moralistina ja mütoloogiliste muistendite süstematiseerijana. Hesiodoselt on säilinud kaks poeemi: küpses eas loodud ,,Tööd ja päevad" (828 värssi) ja varasem
kuid oskasid juba rauda kasutada ja nende jõud käis seetõttu teistest üle. Tungisid XII saj. e. Kr. lõuna poole, purustasid Mükeene kultuuri keskusi ja lükkasid oma teel liikvele hiljem epeiroslaste nime all tuntud rahva, nood liikusid Tessaaliasse, kohalikud siirdusid veel lõuna 5 poole, surudes mingi rahva Boiootiasse. Protsess kulges astmete kaupa. Ahhailased suruti Peloponnesose põhjaossa (Ahhaia mk), aioollased Tessaaliasse, Boiootiasse, Lesbosele ja teistele Egeuse põhjapoolsetele saartele ning Väike-Aasia looderannikule; joonlased Atika maakonda, Euboiale, Lemnosele, Chiosele ja Samosele ning Väike-Aasia läänerannikule. Atika jäi doorlaste sissetungist kõrvale, sinna siirdus osa Peloponnesoselt välja tõrjutud ahhailasi. XI saj
Juba 379. a. naases Ateenast rühm Teeba pagulasi Pelopidase juhtimisel salaja kodulinna, tappis pidusöögi ajal naisteks riietatult spartameelsed oligarhid ja võttis järgnenud ülestõusu käigus linnas võimu. Sparta garnison sunniti akropolilt lahkuma. Pelopidasest, ja peagi tema kõrval esile tõusnud Epameinondasest, said Teeba peamised juhid. Teeba taastas Kuningarahuga laiali saadetud Boiootia liidu. Sparta ja Teeba vahel vallandunud sõja käigus ründas Boiootiasse tunginud Sparta väejuht 378. a. Atikat (retke eesmärk vallutada Pireus jäi saavutamata). Tõenäoliselt oli tegu väepealiku oma algatusega, ent kui spartalased teda ateenlaste nõudest hoolimata süüdi ei mõistnud (tema kaitseks astus Spartas välja kuningas Agesilaos isiklikult), liitusid ateenlased Teebaga ja otsustasid taastada ka oma mereliidu. 377/8 a. talvel rajatud nn Ateena teine mereliit oli kavandatud rangelt vabatahtliku ja kaitseotstarbelisena
annaabi.ee 
