Kuigi Lauw peeglivabrikus valmistatud tõllaaknaklaasid ning raseerimis- ja seinapeeglid olid uudsuse tõttu otsitud kaup, pidi omanik aastas tuhandeid rublasid juurde maksma, sest tootmiskulud olid suured. Hoolimata kõikvõimalikest pingutustest muutus seegi ettevõte ebarentaabliks. Major von Lauw suri ootamatult 15. veebruaril 1786. Valitsus kui Lauw` põhiline võlausaldaja laskis pärast seda Põltsamaa lossi maha müüa ja keisrinna Katariina andis mõisa rendile oma pojale Aleksei Bobrinskile. Majori võlad saadi küll tema pärandist tasutud, kuid Lauw` mõlemale tütrele ei jäänud enam midagi üle. Põltsamaa loss kuulus pärast Lauw` surma Aleksei Bobrinskile, Katariina II ja Grigori Orlovi 1762. aastal sündinud pojale. Tema ilmaletulekut püüti tsaar Peeter III eest varjata tulekahjudega, Peeter III-le meeldis nimelt tulekahjusid ja nende kustutamist jälgida. Nii tuli Katariina ustavail teenreil oma majad põlema pista. Perekonnanime Bobrinski olevat noor
Ka Hupel toetas esialgu oma kameralistlikest seisukohtadest lähtudes tööstuse ja vabrikute arendamist, millel ta arvas positiivse mõju olevat ka kohalikele talupoegadele, kuid alates 1770. aastatest, kui Põltsamaal ilmnesid tõsised majandusraskused, muutus ta palju skeptilisemaks. 1786. aastal, kui Lauw suri, algatati tema vara suhtes pankrotimenetlus ning see läks riigi kätte, mis selle Katariina II ebaseaduslikule pojale krahv Aleksei Bobrinskile loovutas. Hupeli enda sissetulekud Põltsamaa pastorina olid soliidsed, teda võib lugeda üheks jõukaimaks Liivimaa literaadiks ja pastoriks. Tänu sellele võis ta oma vaba aja pühendada valgustustegevusele ega pidanud otsima lisaelatusallikaid. Kuid ka pastorina tegutses Eriti kultuurilisest seisukohast oli oluline osa Põltsamaal tegutsenud trükikojal, mida juhatas Pommerist pärit arst Peter Ernst Wilde, kes tegutses Põltsamaal alates 1766. aastast ja lootis
vormi kui ka stiilse dekoori, büstide ja detailitöötluselt erakordsete , dekoratiivsetes vaasides lillekimpude poolest. Põltsamaa loss 1770 rokokoo: Lossikompleksi juurde kuulus park, mis oli sildadega ühendatud jõeäärse saarestikuga. Põltsamaa loss oli parim rokokoo stiili näide Eestis. Lossi uhkuseks olid Louis XV stiilis marmorsaal ja Louis XVI stiilis rokokoosaal. Ruume kaunistasid reljeefid, seinamaalid ja peeglid. Pärast Law surma kuulus loss krahv Aleksei Bobrinskile, Katariina ja Grigori Orlovi pojale. 1920. aastal riigistati Põltsamaa loss ja mõis Eesti Vabariigile. Lossikompleksi ilust on säilinud vaid fotokogu, sest loss ja kirik hävisid 1941. aastal sõjatules. Hävinud lossivaremeid pole veel seni suudetud konserveerida. Toompea loss 1773 varaklassitsism: Suur Linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa, arvatakse, et sama maa-ala hõlmas ka muistne eestlaste linnus. Suure linnuse keskosas asetseb plats, kuhu 13
annaabi.ee 
