1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline, liigiline ja ökosüsteemide tase. Bioloogilise mitmekesisuse termini alla mõistetakse meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus. Geneetiline mitmekesisus kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka (ka alamliigid, rassid, vormid, sordid, tõud). Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate looduslike süsteemide hulka. 2. BM konventsioon elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste
putukakoosluse reservuaariks. Muld-on kompleksne ja dünaamiline süsteem, mis koosneb anorgaanilistest mineraalsetest osadest, elusorganismidestja surnud või lagunevast orgaanilisest ainest. ·Muld on tekkinud elusaja eluta looduse vastastikusel pikaajalisel toimel. ·Muld on osa loodusest, mis on seotud aineringega, energiavoogudega, soojusvahetusega. Muld on asustatud mikroorganismide ja selgrootutega, lisaks taimede juured, seened ja seemned. Mitmekesisus koosneb 3 omavahel seotud elemendist: geneetiline, funktsionaalne ja taksonoomiline mitmekesisus.KATEGOORIAD: Mikrofloora- <10m:bakterid,seened,kiirikbakterid, Mikrofauna10...100m:algloomad,nematoodid, Mesofauna-0,1...2,0mm:hooghännalised,lestad,valgeliimuklased, Makrofauna >2 mm: putukad jt lülijalgsed (kakandid, hulkjalgsed jne), limused, Megafauna üle 20 mm.FUNKTSIONAALSED GRUPID: Risosfääriorganismid-
loodusobjektide säilimise. 3. looduskaitseväärtus Objektiivne või subjektiivne hinnang, mis on vastava ala (objekti) kaitse põhjenduseks. Summaarne looduskaitseväärtus: liikide (floristiline, faunistiline, mükoloogiline), koosluse, maastiku 4. looduskaitselised väärtused ja nende hindamine Ökosüsteemid: 1. looduslikkus 2. mitmekesisus 3. esinduslikkus 4. haruldaste liikide olemasolu 5. endeemid 6. mahukus, piisav leviala 7. kultuurilooliselt väärtustatud Maastikud: 1. haruldus 2. kordumatus 3. esinduslikkus 4. looduslikkus 5. esteetilisus 6. kultuuriloolisus Looduskaitseväärtuse hindamine: 1. kõrge looduskaitseväärtus 2
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
Ökoloogilise püramiidi biomassi reegel: iga järgneva troofilise taseme biomass on ligikaudu 10% eelneva taseme biomassist. SUKTSESSIOONiks nim erinevate koosluste vahetamist ajas (samas kohas) Primaarne varem asustamata alale tekib uus kooslus (n merest kerkinud laid) Sekundaarne eelmise koosluse hävimisel tekib uus. Kliimakskooslus e püsikooslus järvede kinnikasvamisel tekkiv soo. BIOLOOGILINE MITMEKESISUS e biodiversiteet 3 taset: geneetiline, liigiline, ökosüsteemide mitmekesisus Negatiivsed mõjutajad: elupaikade rikkumine, muutmine, hävitamine; keskkonna reostamine; kultuurtaimede kasvatamine väga suurtel aladel; uute liikide tahtlik (või tahtmatu) sissetoomine; Eluslooduse ressursside piiramatu tarbimine; kliimamuutused. GLOBAALPROBLEEMID JA KESKKONNAKAITSE: Rahvastiku kasvuga kaasnevad negatiivsed tagajärjed:
seda ja lagundavad seda mineraalaineteks, süsinikdioksiidiks, veeks jm. aineiks, millesthiljem tekib uus elusaine. Eriti oluline on looduses süsiniku-, lämmastiku-, fosfori- ja väävliringe. Bioloogiline kell loomadele ja taimedele omane aja hindamine biorütmide põhjal. Ajataju on füsioloogilise organisatsiooni üldine omadus, mis on tihedas seoses keskkonna valgustsükliga, loomade (lindude, mesilaste) orienteerumise üks eeldusi. Bioloogiline mitmekesisus e. diversiteet liikide suhteline arvukus mingis kindlas piirkonnas. Mitmekesisuse iseloomustamiseks võidakse kasutada nii lokaalset kui ka regionaalset skaaalat. Bioloogiline regulatsioon osa looduslikust organismide arvukuse regulatsioonist, parasiit-, rööv- ja patogeenorganismide tegevus, mis hoiab mingi teise organismi keskmise arvukuse madalamal tasemel, kui see oleks muidu. Bioloogiline tort USA teadlane E. P
Sisukord üldbioloogia konspektile I. ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS....................................................2 II. RAKUBIOLOOGIA (RAKU EHIUS JA TALITLUS)....................................21 III. PALJUNEMINE JA ARENG..................................................................33 IV. GENEETIKA......................................................................................49 V. EVOLUTSIOON..................................................................................65 VI. ÖKOLOOGIA....................................................................................79 VII. AINEVAHETUS................................................................................86 VIII. MOLEKULAARBIOLOOIGA..............................................................94 1 Loeng I 07.09.11 Üldbioloogia eesmärgid: 1.) lihtsus vajalikul tasemel, 2.) luua seoseid erinevate asjade bioloogia distsipliinide vahel ning põ
1 Ajalugu Mis on ökoloogia? Kas ta on üks mõtlemisviisidest? Kas ökoloogial on oma uurimisobjekt nagu on see olemas keemial, kus see on väga täpselt määratletud? (Keemia uurib aineid ja nendega toimuvaid muutusi). Millal tekkis ökoloogia? Nii võiks küsimusi jätkata. Termini ökoloogia võttis kasutusele Saksa teadlane Ernst Haeckel (1834 1919) 1869 aastal. Sõna ökoloogia tuleneb kreeka keelest, sõnadest "oikos", mis tähendab maja või majapidamist ja "logos", mis tähendab õpetust. Õpetus looduse majapidamisest. See on kena interpretatsioon. Ökoloogia on teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest. 19.saj. lõpul ja 20.saj. algul arenes ökoloogia suhteliselt aeglaselt. Ökoloogia tähtsustamine ning tema uurimismeetodite ja teooria täiustamine algas hoogsalt pärast teist maailmasõda. See oli tingitud inimmõju järsust kasvust kogu loodusele, suurte muutuste ilmnemisega eluslooduses ning ini
Kõik kommentaarid