Sild, millel on varem viibinud palju raskemaid masinaid ja palju rohkem inimesi, langes kokku. Ent raskuse all paindub sild vaid tühiselt, palju suurema painde võib saavutada silla võngutamisel. Silla omavõngete periood ühtis hariliku rivisammu perioodiga. Resonants võib probleeme tekitada ka inimese kehas. Inimese keha ümber on elektromagnetväli, mis on tingitud elusorganismi biokeemilistest protsessidest. Näiteks süda tekitab 10 -11 Hz magnetvälja. Põhiliselt see elektro-magnetväli on kõikide organite töö puhul madalsageduslik, nagu Maa geopaatiline kiirguski. Kui inimene läheb geopaatilise välja mõjupiirkonda, siis võib tekkida resonants, mis häirib organismi biokeemilisi reaktsioone. See tekitab organismis funktsionaalseid häireid, mis pikaajalisel mõjumisel muutuvad organismi orgaanilisteks kahjustusteks.
Mida noorem inimene, seda rohkem on temas vett: 3kuises lootes 95% vastsündinus 80% täiskasvanud mehes 6570% naises 4060%. Noore organismi kudedes on seepärast rohkem vett, et seal kulgeb ainevahetus intensiivsemalt. Kui eakas inimene muutub kuivetuks, jääb väiksemaks ja kortsulisemaks, siis põhjustab seda ka veesisalduse vähenemine kõhres, lihastes ja nahaaluskoes tegelikult kogu kehas. Kuid vesi ei ole kehas üksnes lihtne lahusti. Vesi võtab osa paljudest elu tagavatest biokeemilistest ja füsikokeemilistest reaktsioonidest. Ja vee molekulid on organismi ehituskivid, nagu kõik teisedki keemilised ühendid. Vesi on asendamatu. Toiduta võib inimene elada 4050 päeva, ilma veeta kümme korda vähem. Kõrbesse eksinud inimesed suudavad veeta elada ligikaudu kolm päeva, mõned on hukkunud kiireminigi. Mõõduka temperatuuriga õhus ja kehalise tegevuseta peab vastu peaaegu nädala. 2.4 Mille peale kulutab organism vett? Kõige rohkem vett kulub uriini moodustamiseks
t1/2 = ln2/ k1 = 0,69/k1 Näiteks radioaktiivne lagunemine · 14 C 5470 aastat · 32 P 14,3 päeva Esimest järku pöördumatu reaktsiooni A B analüüs Teist järku reaktsioon 2A A2 Nõuab kahe molekuli kokkupõrget V = d[A2]/dt = k2[A]2 k2 - teist järku kiiruskonstant (M-1 s-1) · Enamik keerulistest biokeemilistest reaktsioonidest toimub läbi erinevate vaheetappide · Vaheetapid on vaadeldavad kui esimest või teist järku reaktsioonid · Jadareaktsiooni kiiruse määrab kõige aeglasem etapp - pudelikael Esimest järku pöörduv reaktsioon - tasakaaluolek k1 AB k-1 Saab toimuda ka vastassuunaline reaktsioon (kiiruskonstant k-1) Pärisuunalise reaktsiooni kiirus: V = d[B]/dt = k1[A] k-1[B]
meskimisveega ja pumbatakse meskikatlasse MESKIMINE · On meski( vesi+õige suuruse ja tervete linnasterade kestadega jahvatatud linnas) temperatuuri reguleeritud muutmine · Töö meskikatlas teevad ära linnase ensüümid, mis on olemuselt: on oma olemuselt valgud, toime sõltub ka temperatuurist- liiga madalal temperatuuril ei tööta ja liiga kõrgel lagunevad, toime sõtub ka pH-st , peab olema võimalik reguleerida meskivee pH-d. Võtavad osa biokeemilistest reaktsioonidest katalüsaatorina. MESKMIMIST MÕJUTAVAD: · Temperatuur mõjutab: ensüümide aktiivsust, tärklise kliisterdumist, viskoossust, linnase toitainete lahustuvust · pH mõjutab: ensüümide aktiivsus, kujunevat virde värvi, linnasterade kestadest pärinevaid ained lahusavad kõrgemal pH rohkem, valkude kogulatsioon · AEG: valitakse lühim vajalik aeg, pauside pikkusest sõltub virde oostis, ensüümide aktiivsus , meski paksus
kaduva soojuse hulk. ,,Soojust antakse ära soojuskiirguse, soojusjuhitavuse ja konvektsiooni teel ning keha pinnalt vee aurustumisele kuluva soojuse abil." (Kingisepp 2006: 126- 127). Tavaliselt ei taju inimene oma kehatemperatuuri, kuna see püsib sobival tasemel, kuid kui kehatemperatuur väljub normaalsuse piiridest, tunneb inimene, et tal on kas külm või palav (Roper jt 1999: 253). Enamus kehas toimuvatest biokeemilistest protsessidest toimub ainult siis, kui kehatemperatuur säilib teatud piirides. Psühholoogilised kontrollimehhanismid kehas on reguleeritud väga täpselt, kuna termoregulatsioon on tervisele ja elule äärmiselt oluline. Inimese kehatemperatuur püsib normaalsuse suhteliselt kitsastes piirides ning tänu sellele on inimene võimeline kohanema keskkonna temperatuuri kõikumistega. (Roper jt 1999: 254). ,,Kehatemperatuuri psühholoogilise
6. Loeng 6.4 Vesi 6.4.1. Vee funktsioonid Vesi on toitaine, mis on organismile vajalik nii biokeemilistest reaktsioonidest otseselt osavõtva reagendina kui keskkonnana. Mida veerikkam on organism, seda kiiremini toimuvad ainevahetusprotsessid. Vesi kindlustab rakusisese rõhu e. turgori abil rakkude püsiva vormi ja kuju. Veevahetust reguleerib osmootne rõhk, mis oleneb peamiselt mineraalainetest, aga ka valkudest. Mida noorem on organism, seda rohkem ta sisaldab vett Organismi vanus Veesisaldus, % 3-kuune embrüo 90-93 Vastsündinu 77-80 Lapsed 65
täiendaval fuksiiniga värvimisel punaseks. Graampositiivsed mikroorganismid värvuvad sinakasvioletseks, kuna adsorbeerivad rohke magneesiumribonukleaadi (RNA Mg-soola) sisalduse ja happeliste omaduste tõttu aluselise reaktsiooniga trifenüülmetaanirea värve suuremal hulgal. Värv kinnitub tugevamini ning ei tule lühiajalisel (10 - 30 sekundit) etanooli või atsetooniga pesemisel ära. Graamreaktiivsus annab tunnistust mitmetest iseloomulikest füsioloogilistest ja biokeemilistest omadustest ja on rakendatav olulise baktereid iseloomustava süstemaatilise tunnusena. Elutingimuste mõjul võivad mõned mikroorganismid oma graampositiivsed omadused kaotada. Seetõttu on soovitav kasutada suhteliselt noori, 2-3-päevaseid kultuure. Meetodil on mitu variatsiooni, võrdlemise huvides tuleb alati värvida ühesuguse aja ja tingimustega. Veendumaks, et Grami meetodiga värvimine on tehtud õigesti, tuleb samale preparaadiklaasile
Immuunsus (mõiste, kaasasündinud e mittespetsiifiline ja omandatud e spetsiifiline immuunsus) Immuunsus ohustamatus tõvestavate mikroobide suhtes. Looma spetsiifiliste ja mittespetsiifiliste immuunreaktsioonide võime takistada patogeenide paljunemist organismis. Kaasasündinud immuunsus mittespetsiifiline esimene kaitseliin. Käivitub kohe ja samalaadselt, tekitajast olenemata mittespetsiifiline. Koosneb erinevatest mehhaanilisest (nahk) ja biokeemilistest (lüsosüüm limaskestadel) faktoritest, millest paljud avalduvad põletikureaktsiooni vahendusel. On võimelised ka iseseisvalt ära tundma kehavõõra aine spetsiaalsete rakkude vahendusel. Omandatud immuunsus spetsiifiline reaktsioon kindla antigeeni suhtes. Kaitseb väljastpoolt sissetunginud haigustekitajate eest ning ründab ka kehaomaseid degenereerunud rakke samuti muutunud rakke (kasvajarakud)
6. Immuunsus (mõiste, kaasasündinud e mittespetsiifiline ja omandatud e spetsiifiline immuunsus) Immuunsus – ohustamatus tõvestavate mikroobide suhtes. Looma spetsiifiliste ja mittespetsiifiliste immuunreaktsioonide võime takistada patogeenide paljunemist organismis. Kaasasündinud immuunsus – mittespetsiifiline esimene kaitseliin. Käivitub kohe ja samalaadselt, tekitajast olenemata – mittespetsiifiline. Koosneb erinevatest mehhaanilisest (nahk) ja biokeemilistest (lüsosüüm limaskestadel) faktoritest, millest paljud avalduvad põletikureaktsiooni vahendusel. On võimelised ka iseseisvalt ära tundma kehavõõra aine spetsiaalsete rakkude vahendusel. Omandatud immuunsus – spetsiifiline reaktsioon kindla antigeeni suhtes. Kaitseb väljastpoolt sissetunginud haigustekitajate eest ning ründab ka kehaomaseid degenereerunud rakke samuti muutunud rakke (kasvajarakud). Immuunkompetentsed rakud tunnevad võõrkeha ära pinna struktuuri järgi ja
ehitusega ained. Huumuse koostikomponendid on huumushapped ja huumusaine. Huumushapped on humiinhapped ja fulvohapped, mis annavad mineraalsooladega reageerides vastavaid soolasid humaate ja fulvaate. Huumusained humiin ja fulviin on kõige püsivam osa mullas. Okaspuumetsades tekib rohkem fulvohappeid ja seal on fulvaatne huumus. Selle huumushappe soolad on liikuvad ja vees kergesti lahustuvad. Muld vaesub kiiresti biokeemilistest tähtsatest ühenditest. Selline veega väljauhtumine leiab aset karbonaadivaestel lähtekivimitel kujunenud muldadel, protsessi nimetatakse leetumiseks. Rohttaimede lagunemisel tekib rohkem humiinhappeid j atekivad humaatsed mullad. Nendest muldadest ei uhu sademetevesi minema biokeemiliselt tähtsaid ühendeid. Huumuse sisalduse skaala on: alla 1,5%- väga madal, 1,5-2,5%- madal, 2,5-3,5%- keskmine, 3,5- 5%- kõrge, üle selle on väga kõrge
nagu kvarts, savimineraalid, raudoksiidid, kaltsiit jne. keemiline setend – veekogude põhjas sadestuvad mineraalsed soolad. Sellisteks setenditeks on nt. kips, haliit e. kivisool ja anhüdriit. Keemiliste setete hulka kuulub ka allikalubi ja osa lubjakivist. Keemiliste protsesside kõrval võivad setendite juures tähtsat osa mängida bioloogilised protsessid. Sel juhul on tegemist biokeemiliste setenditega. Biokeemilistest setenditest on levinuimaks karbonaatsed settekivimid – lubjakivi, dolomiit, mergel metamorfism – moondumine Biokeemilised settekivimid on tekkinud elusorganismide skelettidest, kodadest. Lubjakivid, dolomiidid tekivad organismide kaasabil moondekivim e. metamorfne – kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes ümberkristalliseerunud e. moondunud kivim. Kõrgenenud temperatuur ja rõhk tähendab
Bakterid mõmm :) 05/06 Corynebacterium diphtheriae Üldist. G+ pleomorfne pulk (V ja Y kujulisena), varieeruva suurusega, fakultatiivne anaeroob, fermenteerib süsivesikuid. Oksüdaas-, katalaas+. Rakuseinas lipiidid: mesodiaminopimeliinhape, arabinogalaktaan, mükoolhape, mis võimaldavad resistentsust väliskeskkonna tingimustele. Sõltuvalt koloonia morfoloogiast, biokeemilistest omadustest biotüübid belfanti, gravis, mitis, intermedium. Esinevad toksigeensed tüved, mittetoksigeensed võivad ka süsteemseid haigusi põhjustada. Epidemioloogia. • Ülemaailmset levikut jätkavad asümptomaatilised kandjad, mittevaktsineeritud. • Inimesed on ainus teadaolev reservuaar (kandlus orofaarünksis, nahapinnal). • Levik inimeselt inimesele hingamispiisakeste või nahakontakti kaudu.
annaabi.ee 
