· 10 000 taimeliigist on ohustatud 3000 ja 27 hävimas Natura-võrgustik põhineb kahel direktiivil: · nn linnudirektiivil, mille eesmärk on kaitsta linde · nn loodusdirektiivil, mille ülesanne on kaitsta looma- ja taimeliike ning nende elupaiku ja kasvukohti Oluline on kaitsta elupaigatüüpe: · mis on oma loodusliku levila piires kadumisohus; · mille leviala on piiratud; · mis esindavad elupaiga tüüpilisi omadusi vähemalt ühes biogeograafilises piirkonnas. Natura 2000 võrgustikku kuuluvad kahte tüüpi alad: · lindude ja nende elupaikade kaitseks moodustatud linnualad · pool-looduslike ja looduslike elupaikade ning kaitset vajavate taimede ja loomade kaitseks moodustatud loodusalad Eestis leidub ligi 60 loodusdirektiivis loetletud elupaigatüüpi, 51 looma- ja taimeliiki ning sadakond linnudirektiivis loetletud linnuliiki, mille kaitseks valitud loodus- ja linnualad
6 Natura 2000 järgi on Muraka looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega ja sellega seotud dokumendid on järgmised( Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldus nr 615-k Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri (terviktekst). Komisjoni otsus, 10.1.2011, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade neljas ajakohastatud loetelu. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ muutmine. Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 2009. a korraldus nr 148 Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k «Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri» muutmine. KOMISJONI OTSUS, 12
Natura 2000 alad on linnualad ja loodusalad, mis moodustatakse vastavalt Linnudirektiivile ja vastavalt Loodusdirektiivile. Liigid ja elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb luua Natura 2000 alad, on kirjas loodus- ja linnudirektiivi lisades. Oluline on kaitsta elupaigatüüpe: mis on oma loodusliku levila piires kadumisohus; mille leviala on piiratud; mis esindavad elupaiga tüüpilisi omadusi vähemalt ühes biogeograafilises piirkonnas. Loodusala on ala, mis on loodud Loodusdirektiivi alusel. Loodusdirektiiv näeb ette et loodusala tuleb määrata Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüüpide ja Lisa II liikide kaitseks. Eestis lähtuti loodusalade valikul 60 elupaigatüübi ja 51 looma- ja taimeliigi esinemiskohtadest. Kokku on Euroopa Komisjonile esitatud 509 loodusala. Kaitsealade tüübid on: · rahvuspark (Lahemaa, Soomaa, Karula, Vilsandi, Matsalu) · looduskaitseala (kokku 82)
Naturavõrgustik põhineb kahel direktiivil: nn linnudirektiivil mille eesmärk on kaitsta linde, nn loodusdirektiivil mille ülesanne on kaitsta looma ja taimeliike ning nende elupaiku ja kasvukohti Liigid ja elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb luua Natura 2000 alad, on kirjas loodus ja linnudirektiivi lisades. Oluline on kaitsta elupaigatüüpe: mis on oma loodusliku levila piires kadumisohus; mille leviala on piiratud; mis esindavad elupaiga tüüpilisi omadusi vähemalt ühes biogeograafilises piirkonnas. Natura alad Natura 2000 võrgustikku kuuluvad kahte tüüpi alad: lindude ja nende elupaikade kaitseks moodustatud linnualad Eesti nimekirjas on kokku 136 liiki, neist 65 on esindatud ka linnudirektiivi I lisas. Linnualadeks saavad kõik tähtsad alad, mis on valitud rändlindude peatuspaikade kaitseks. Sellele lisanduvad nii olemasolevad kui ka varunimekirjas olevad Ramsari alad, mitmed
korallrahudega (Roberts, et al., 2003). Seega on oluline piirata inimtegevuse mõju, millega rikutakse looduslikke toiduahelaid ka nendes piirkondades, kus näiliselt valitseb suur liigirikkus. Ehk ühe liigi ära kadumine võib tugevalt mõjutada teisi troofilisi tasemeid. Põhimõtted, mille järgi valitakse merekaitsealasid jagunevad üldiselt kaheks. Esimene, struktuuri-põhine mudel lähtub elupaiga tüüpide esindatusest biogeograafilises regioonis. Teine, protsessi-põhine mudel lähtub kriitiliselt sellest, kuidas ökosüsteem funktsioneerib (Jones, 2001). 1) Struktuuripõhist mudelit iseloomustab põhimõte, et parem on luua ja edukalt majandada selliseid merekaitsealasid, mis ei pruugi vastata ideaalsetele ökoloogilistele tingimustele, kuid siiski täidavad püstitatud eesmärke kui luua 6
bioomide arv on vaieldav. Bioomideks on – tundra, boreaalne okasmets, pärasvöötme lehtmets, rohtla, põõsastik, kõrb, savann, pärasvöötme vihmamets, heitlehine vihmamets. Biogeograafia tegeleb liikide geograafilise leviku uurimisega. Kui binoomide piirid paneb paika peamiselt klimaatilised erinevused eri piirkondade vahel, siis biogeograafiliste regioonide piiriks on enamasti geograafilised takistused. Mõned liigid elavad ka mitme biogeograafilises regioonis, olgu näiteks pilliroog, kilpjalg või miks mitte ka inimene. Biogeograafilisteks regioonideks on : Neoarktika, palearktika, okeaania, neotroopika, afrotroopika, indo-malaisia, austraalia, antarktika. 112.Mandrite geoloogiline ajalugu kui nende elustikku kujundanud tegur? Maakoor koosneb suurtest tahketest plaatidest paksusega 100 – 150 km, mis ujuvad vedelama vahevöö peal. Mõnes kohas laamad kaugenevad teineteisest, mõnes lähenevad ja mõnes nihkuvad teineteise suhtes
3. vastava biogeograafilise regiooni looduse mitmekesisuse säilitamisele. Valikuprotsess viiakse läbi Euroopa Komisjoni poolt koostöös liikmesriikidega vastavalt elupaigadirektiivi III lisas toodud kriteeriumitele. Selle järgi hinnatakse ala suhtelist väärtust riiklikul tasandil, ala tähtsust rändetee osana või riigipiire ületava ala osana, ala kogupindala, direktiivi lisades esinevate elupaigatüüpide ja liikide kooseksisteerimist alal ja ala väärtust tema unikaalsuse pärast biogeograafilises regioonis või kogu EL territooriumil. SCI-de väljavalimiseks korraldatakse töökoosolekuid biogeograafiliste regioonide (atlantiline, alpiinne, boreaalne, kontinentaalne, makaroneesia, vahemereline) kaupa. Lõplikult väljavalitud SCI-de nimekiri saadetakse Euroopa Komisjoni kaudu kinnitamiseks elupaikade komiteele. Alad, mis on välja valitud riiklikes nimekirjades kui esmatähtsate liikide või elupaigatüüpide leidumiskohad, valitakse automaatselt SCI.deks (v.a
annaabi.ee 
