Seetõttu ei maksa puudrit, mille koostisse kuulub talk, panna näole, kõhule ja genitaalide piirkonda. Toonivate kreemide koostisse kuuluv talk on praktiliselt ohutu. Siiski tekitab puuder toppe, mis ärritavad nahka hõõrdumise tõttu. Siiani pole tõestatud, et puudril oleks nahka kaitsev või raviv efekt. Triklosaan Leitud deodorantides, hambapastas, vedelseebis, intiimseebis, suuvärskendajas, riietes. Kasutatakse antibakteriaalse ainena. Uuringute järgi on tegemist bioakumuleeruva ainega, mis jääb pidama rasvkudedesse ega lagune seal. Selle aine tootmisel, põletamisel või kokkupuutel päikesevalgusega võivad tekkida dioksiinid (vähkkasvaja oht). Triklosaani kasutatakse bakterite tapmiseks. Bakterid tasapisi kohanduvad ja muutuvad tundetuks sama ainet sisaldavate antibiootikumide suhtes. Pideva tarbimise puhul esineb oht normaalse mikrofloora häirumiseks ja resistentsete bakteritüvede tekkeks. Samuti võivad antiseptikumid liigselt nahka
,,Hääletu kevad", kus pöörati erilist tähelepanu DDT keskkonnakahjulikule mõjule ja näidati, et 3 antud pestitsiid on ülimalt ohtlik ka inimesele, mitte ainult loodusele. DDT võeti kasutusele 1939. aastal, aine leiutaja Paul Müller sai 1948. aastal oma leiutise eest ka Nobeli preemia. DDT on üks parimaid näiteid inimese leiutatud pestitsiidist, mis tõi nii kasu kui ka kahju, viimast suuresti oma bioakumuleeruva iseloomu tõttu (Miller & Spoolman 2008). II maailmasõja ajal kasutati DDT-d, et piirata tüüfuse ja malaaria levikut ning sellega hoiti ära miljonite inimeste nakatumist surmavatesse tõvedesse (Kislenko et al. 2009). Peale II maailmasõda aga hakati DDT-d kasutama suurtes kogustes kahjuritõrjeks, kuna see oli odav ja tõhus, mõjudes putukatele tapvalt juba väga väikestes kogustes. DDT ei kujutanud endast aga
näitavad iseeneslikke aborte naistel, kes on selle ainega kokku puutunud. Ärritab nahka ning võib kahjustada maksa, kõrgetes kontsentratsioonides uimastav. Tolueen on lenduv, süttiv ning võib kahjustada kesknärvisüsteemi, silmi, verd, maksa, neere ning nahka. Triklosaan (5-chloro-2-(2,4-dichlorophenoxy), phenol, triclosan) - leitud deodorantides, hambapastas, vedelseebis, intiimseebis, suuvärskendajas, riietes. Kasutatakse antibakteriaalse ainena. Uuringute järgi on tegemist bioakumuleeruva ainega, mis jääb pidama rasvkudedesse ega lagune seal. Selle aine tootmisel, põletamisel või kokkupuutel päikesevalgusega võivad tekkida dioksiinid (vähkkasvaja oht). Triklosaani kasutatakse bakterite tapmiseks. Bakterid tasapisi kohanduvad ja muutuvad tundetuks sama ainet sisaldavate antibiootikumide suhtes. Pideva tarbimise puhul esineb oht normaalse mikrofloora häirumiseks ja resistentsete bakteritüvede tekkeks. Samuti võivad antiseptikumid liigselt nahka kuivatada ja soodustada
annaabi.ee 
