koostises olevate alkaanide hargnevust. Seda tehakse reformimisprotsessi abil. Oktaaniarvu tõstavad ka hapnikuühendid, nagu eetrit ja nitroühendid. Nii segatakse bensiini valmistamisel mitukümmend naftatööstuse toodet ja saadakse segu, milles on üle 150 süsivesiniku ja palju teisi aineid. Diislikütused koosnevad nagu bensiinidki süsivesinikest. Erinevus seisneb selles, et diislikütus peab olema isesüttiv ja ühtlaselt põlev. Neid omadusi iseloomustab tsetaaniarv. Erinevalt bensiinidest, mille puhul kõrgem oktaaniarv = parem kütus, on parimatel diislikütustel keskmise väärtusega 40-50 tsetaaniarv. Diislimootori korral on väga tähtis kas kasutatakse suve- või talvekütust. Talvekütus võib suvel ostutuda liiga lenduvaks, talvel võib suvekütus olla liiga viskoosne või isegi hanguda kütusepaagis ja torudes. Ajendatuna soovist vähendada sõltuvust naftatootjatest on korduvalt pöördutud alternatiivkütuste poole:
Tähtsaim diislikütust iseloomustav suurus on tsetaaniarv, mida määratakse muudetava tööreziimiga katsediiselmootoris. Diislikütus süttib diiselmootoris iseenesest. Ta pritsitakse mootorisse, kus ta kuumeneb suure rõhu all mitmesaja kraadini. Tsetaaniarv iseloomustab nii diislikütuse isesüttimist kui ka ühtlast põlemist. Diislikütuste puhul uuritakse ka seda, kui viskoossed need on. Diislikütuste puhul on oluline ka hangumistemperatuur, sest erinevalt bensiinidest, võivad mõned diislikütused ka -15..-20 C juures hanguda ja võtta sültja kuju. (Timotheus H., 1999, Praktiline keemia) 3. Määrdeõlid. Määrdeõlideks nimetatakse kõiki toatemperatuuril vedelaid määrdeaineid. Nad valmistatakse kõrgemalt keevatest naftafraktsioonidest, millele on lisatud mitmesuguseid manuseid, et omadusi parandada. On ka taimse või loomse päritoluga määrdeõlisid või nende segusid naftasaadustega. Määrdeõlide puhul määratakse alati leekpunkt. Selleks
annaabi.ee 
