Kirik kõrg- ja hiliskeskajal
Vaimulikku seisusesse kuulusid peale paavsti, piiskoppide ja preestrite ka mungad ja nunnad,
kes olid kogunenud kindlate reeglite järgi toimivatesse vaimulikesse ordudesse. 520.-530. aastatel
koostas uue munkade ühiselu reegli Benedictus Nursiast, kes rajas kloostri Itaaliasse ja pani sellega
aluse benediktlaste kloostrite levikule. Benedictuse reegel polnud nii karm kui Ida kiriku oma. Selle
järgi pidi munkade elu jagunema töö ja palve vahel. Benediktlaseks pühitsemisel tuli anda vaesuse,
kasinuse ja kuulekuse vanne. Kuna benediktlaste eluviis muutus aja möödudes väga luksuslikus ja
füüsiline töö jäi unarusse, nagu oli juhtunud Cluny kloostris, hakkasid tekkima uued ordud. 1098.
aastal tekkis Prantsusmaal uus ordu, mis lähtus küll benediktlaste reeglitest, kui nõudis kommete
karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsilist tööd. See ordu kandis tsisterlaste nime.
12.-13. sajandil hakkasid tekkima kerjusmungaordud
annaabi.ee 
