Tal oli fantastiline anne klaverimängule. Kuigi talle ei meeldinud avalikult esineda, töötas ta oma tehnika kallal. Brahms armastas klaverit ja tunnistas, et kirjutab klaverile meelsamini kui teistele instrumentidele. Looming I SÜMFOONIA loodi umbes 15 aasta jooksul. Juba 1862. a. oli lõpetatud 1. osa, kuid edasine töö jätkus intensiivselt alles 1874- 1876. Selles teoses on see emotsionaalne tasakaalutus, mis reedab suurt hingelist võitlust. Äärmistes osades kostab beethovenlikku titaanlikkust. Keskmiste osade intiimsemad ja lüürilisemad karakterid on lähedased Schumannile. 3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika žanriga. II SÜMFOONIA on võrreldes esimesega klassitsistlikum. Struktuurilt haydn- beethovenlik. Selle sümfoonia mõte tuli talle rõõmsal hetkel, 1877. a. suvel Austrias maalilise järve ääres.
Tal oli fantastiline anne klaverimängule. Kuigi talle ei meeldinud avalikult esineda, töötas ta oma tehnika kallal. Brahms armastas klaverit ja tunnistas, et kirjutab klaverile meelsamini kui teistele instrumentidele. Looming I SÜMFOONIA loodi umbes 15 aasta jooksul. Juba 1862. a. oli lõpetatud 1. osa, kuid edasine töö jätkus intensiivselt alles 1874- 1876. Selles teoses on see emotsionaalne tasakaalutus, mis reedab suurt hingelist võitlust. Äärmistes osades kostab beethovenlikku titaanlikkust. Keskmiste osade intiimsemad ja lüürilisemad karakterid on lähedased Schumannile. 3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika zanriga. II SÜMFOONIA on võrreldes esimesega klassitsistlikum. Struktuurilt haydn- beethovenlik. Selle sümfoonia mõte tuli talle rõõmsal hetkel, 1877. a. suvel Austrias maalilise järve ääres
loomingus. Eelkõige on ta väljendanud austust ja lugupidamist Bachi ja Händeli nende muusikaliste titaanide vastu, kelle loomingus põleb kunstilise täiuslikkuse S.D.G. tulikiri. Ometi tundub meile, et oma hingelises vastuolulisuses, ideaalide poole pürgimises ning väljenduse otsekohesuses oli Tobias lähedasem Beethovenile. Tobiase stiili välise tahumatuse, vahest isegi teatava robustsuse taga aimame me nägevat beethovenlikku seesmist võitlust, mis annab tema muusikale jõu ja monumentaalsuse. Tobias oli tõeline kunstnik ja esteet, kelle looming oli kantud mitte ainult rahvuslikest aadetest ja püüdlustest, vaid kes muretses ka suurte, üldinimlike probleemide ja elu põhiväärtuste pärast. Olles püstitanud endale kõrged loomingulised eesmärgid, pühendus ta neile jäägitult. Oma loomingulise juhtmõtte
komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Johannes Brahms sai nendes asjades osavaks ja suureks meistriks. 1. SÜMFOONIA loodi umbes 15 aasta jooksul. Juba 1862. a. oli lõpetatud 1. osa, kuid edasine töö jätkus intensiivselt alles 1874- 1876. Teos valmis, kui helilooja oli 43-a.-ne, kuid paljuski meenutab see varast loominguperioodi. Selles teoses on see emotsionaalne tasakaalutus, mis reedab suurt hingelist võitlust. Äärmistes osades kostab beethovenlikku titaanlikkust. Keskmiste osade intiimsemad ja lüürilisemad karakterid on lähedased Schumannile. 3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika zanriga. Suurema tähtsuse tänu 2.-ja 3. osa rahulikkusele omandab finaal. Aeglane sissejuhatus kirjeldab meeleheite viimset piiri. Nagu hea uudis otsustavast murrangust draamas kõlab metsasarvede teema. Vaskpillide koraal toob veel suuremat rahu
annaabi.ee 
