"Itaalia ooperiheliloojate elulugu ja looming"
vorm. Helilooja sünteesis kogu eelneva kuuldu ja õpitu, millega ta kunagi oli kokku
puutunud ja andis sellele isikliku, mozartliku ilme: lapsena Londonis oli ta kohtunud
J. C. Bachiga ning kuulnud tema muusikat, Pariisis ja Mannheimis sai ta tundma M.
orkestri kõlalisi võimalusi, Itaalias puutus ta kokku Itaalia avamängu ja koomilise
ooperiga ning kirjutas just noorena palju homotonaalseid teoseid. Vanemaks saades
kasutas ta enam barokkharmooniast saadud eeskujusid ja kontrapunkti. Ta kirjutas
oopereid kõigis tolleaegsetes põhižanrites: koomiline (“Figaro pulm”, “Don
Giovanni”, “Nii teevad kõik”/ “Così fan tutte”), tõsine (“Idomeneo”), Singspiel
“Võluflööt”). Oma hilisemates ooperites muutusid žanripiirid hägusemaks ja
karakterid sügavamateks, nagu ka muusika, mis andis täpsemini edasi tegelaste
hingeliigutusi, mida rohkem ta õppis orkestri kõlavärve ja võimalusi tundma.