Marie Under
sensuaalsetest meeleoluvarjunditest. Domineerivad klassikalised värsivormid, eriti
sonett. 1920. aastad on Underi loomingu kõrgperiood, mil ekspressionistlikust
maailmapildist (kogu "Verivalla" 1920) liigub luuletaja edasi hädarohke kaasaja
reaalsuse ja elu rõõmuhetkede dialektika juurde (kogud "Pärisosa" 1923, "Hääl varjust"
1927 ja "Rõõm ühest ilusast päevast" 1928). Ballaadikogu "Õnnevarjutus" (1929)
sisaldab 19241929 kirjutatud ballaade, mis kuuluvad Euroopa ballaadikunsti
tippsaavutuste hulka. Järgnev kümnend kinnistab veelgi poetessi inimkeskset ning
humaanset vaatenurka (kogud "Lageda taeva all" 1930 ja "Kivi südamelt" 1935), lisades
eluseatuse demiurgilise ja isamaalise joone (kogu "Mureliku suuga" 1942, hilisem
pagulasluule). Välismaal ilmunud kogud "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963)
tähistavad taas uute kunstiliste kvaliteetide esiletõusu Underi loomingus. Väline