Deprivatsiooni ringi kohaselt on tegu pikajaalise pideva probleemide süvenemisega. Eelnevalt põlvelt ülekantud tõrjutust tekitavad probleemid. 5) Mis on sotsiaalpedagoogika iseseisva teadusliku dissipliinina seatud kahtluse alla? Hämäläinen möönab oma raamatus sotsiaalpedagoogika mõiste ebamäärasust, tõstatab Krull – küsimuse sotsiaalpedagoogika mõiste identiteedist tervikuna. Tohutu varieeruvus sotsiaalpedagoogika baasdistsipliinide, lähtealuste ja uurimisobjektide kirjeldamisel ei luba rääkida ühtsest teooriast. Omaette teooriaga võib tegemist olla siis, kui on olemas haridustegelikkust sotsiaalpedagoogilistelt positsioonidelt käsitlevad monograafiad ja sellealase tegevuse terviklikkust avavad õpikud, mis oleksid tõeliseks alternatiiviks üldpedagoogilistele käsitlustele (Krull 2001).
(Thiersch 1990, 715-(717). Thiersch tuletab meelde, et kaks erinevat leidsid paljud sotsiaalpedagoogika teoreetikud, et kasvatuse ühis- teadmiste vormi - teaduslik ja praktiline - ei ühendu automaatselt tudengi kondlikele seostele on vaja pöörata märksa suuremat tähelepanu, kui teadvuses ega kändu iseenesest vastavalt vajadusele ühest teiseks üle. seda võimaldas Nohli teooria. Pedagoogika baasdistsipliinide mõistes Teadusliku ja praktilise I teadmise integreerimiseks peavad õppekavad tähendas see sotsioloogia taasavastamist sotsiaalpedagoogika jaoks. pöörama enamat tähe- 1 lepanu viisile, kuidas teoreetiline teadmine Seega ei olnud Nohli teooria ja pedagoogilise suhte kontseptsioon muutuks rakendatavaks sotsiaalpedagoogi igapäevatöös (Thiersch 1990, sugugi ühemõtteliselt edasiminekuks sotsiaalpedagoogika
annaabi.ee 
