Tänapäeva anekdoot on tõepoolest 20. Sajandi eepos, kusjuures see suudab ajada pööraselt naerma. Nii nagu muistne eepos, nii sai ka anekdoot totalitaarses ühiskonnas eksisteerida üksnes suulise, pealegi üpris ohtliku rahvaloomingu kujul. Anekdooti ei lähenda eeposele mitte ainult suulisus ja anonüümsus, mis muudavad ta tabamatuks, vaid ka sügavamad seosed.6 Totalitaarse ideoloogia väljanaermise põhivorm oli ,,pühakirja" parodeerimine ja selle autoparoodia avastamine. Loomult autoparoodiline oli rohke propagandakirjandus.7 Reaalne sotsialism näitas, et ta on endasse koondanud kõik eelnenud ühiskondlik- majanduslikud formatsioonid: ürgkogukondlikust korrast on ta võtnud tootmisviisi, orjanduslikust ühiskonnast vabaduse põhimõtte, feodaalühiskonnast seisuslikud privileegid, kapitalismist aga lahendamatud vastuolud.8 Spinoza kirjutas, et filosoof ei pea mitte ainult nutma ega naerma, vaid ainult aru saama.
Sealjuures pidas ta vajalikuks kuulutada ,,Kleini sinine" patenteerituks ,,kogu kosmoses". Oma sinisega kattis ta lõuendile kinnitatud pesukäsnu, saades nõnda originaalse poolpehme reljeefi. Sinist värvi kasutati ka ,,antropomeetriates", kus õhtukostüümides publiku silme all alasti neiud Kleini komponeeritud ,,Monotoonset sümfooniat" mängiva orkestri saatel üksteist värviga kokku mäkerdasid ja põrandale laotatud lõuendit lohistasid. Kui Kleini ülalmainitud loomingu puhul on autoparoodiline moment veel vaieldav, siis vähemalt ,,Imaginaarse kunsti" näituse puhul, kus ta saabunud kõmujanulisele seltskonnale täiesti tühja galeriid demonstreeris, peaks see olema ilmne. Publiku aktiviseerimise, konteksti kasutamise ja kaasautorlusele tõmbamise ideed olid igatahes arendatud absurdimaigulise äärmuseni. JEAN TINGUELY (1925-1991) Veel selgem pila abstraktse ekspressionismi ja ka kogu ühiskonna aadressi ilmneb Jean Tinguely loomingus
kuulutada ,,Kleini sinine" patenteerituks ,,kogu kosmoses". Oma sinisega kattis ta lõuendile kinnitatud pesukäsnu, saades nõnda originaalse poolpehme reljeefi. Sinist värvi kasutati ka ,,antropomeetriates", kus õhtukostüümides publiku silme all alasti neiud Kleini komponeeritud ,,Monotoonset sümfooniat" mängiva orkestri saatel üksteist värviga kokku mäkerdasid ja põrandale laotatud lõuendit lohistasid. Kui Kleini ülalmainitud loomingu puhul on autoparoodiline moment veel vaieldav, siis vähemalt ,,Imaginaarse kunsti" näituse puhul, kus ta saabunud kõmujanulisele seltskonnale täiesti tühja galeriid demonstreeris, peaks see olema ilmne. Publiku aktiviseerimise, konteksti kasutamise ja kaasautorlusele tõmbamise ideed olid igatahes arendatud absurdimaigulise äärmuseni. JEAN TINGUELY (1925-1991) Veel selgem pila abstraktse ekspressionismi ja ka kogu ühiskonna aadressi ilmneb Jean Tinguely loomingus
annaabi.ee 
