Automaatjaamad Automaatjaam - Lähikosmosesse lennutatud planeetide vaheline tehiskeha Automaatjaamad Kosmoseajastu algusest saadik on USA ja NSVL Päikesesüsteemi uurimisel konkureerinud. 1985. aastal lisandusid neile veel Jaapan ja Euroopa Kosmoseuurimise Agentuur (ESA), kes N. Liidu kõrval saatsid oma automaatjaamad uurima Maa lähedale jõudnud Halley komeeti. Sellest üritusest jäi rahapuudusel kõrvale USA, kust aastatel 1978-1989 ei startinud ühtki planeetidevahelist automaatjaama. Sellegipoolest ei jäänud USA kõrvale planeetide uurimisest. Juba 1977. aastal startinud Voyager 2 möödus kõigist hiidplaneetidest, neist viimasena Neptuunist 1989. Pilk jäi heitmata vaid Pluutole, mida pole suudetud teha seniajani. Automaatjaamad Nõukogude kosmonautika luigelauluks planeetide uurimisel sai kahe automaatjaama Fobos saatmine Marsi suunas 1988, üks neist vaikis juba poolel teel, teine aga vahetult enne uuringuid. Et ESA ja Jaapani
Second level Third level Fourth level Fifth level Sisemus Merkuuri sisemuses domineerib suur rauast tuum, mille raadius ulatub 1800-st kuni 1900 km-ni. Merkuuri tihe rauast tuum on suurem kui Maa oma, tõenäoliselt täites enamuse planeedist. Vähemalt osa tuumast on tõenäoliselt sula. Mariner 10 Kosmosest on Merkuuri pildistatud automaatjaama Mariner 10 ( USA, 1974-75 ) poolt. See jaam tegi kokku kolm möödalendu, kahjuks on kõigil piltidel üks ja seesama poolkera. Automaatjaama minimaalne kaugus Merkuurist oli 300 km 45% planeedi pinnast on kaardistatud. Messenger Startis 3. augustil 2004 Ülesanne oli uurida Merkuuri geoloogilist ja tektoonilist ajalugu ning tema keemilist koostist. 14. jaanuaril 2008 alustas Messenger möödalendu Merkuurist. Lähenes planeedile kuni 200 km kaugusele. Pildistati Merkuuri seni varjatud poolt
Eriti huvitav on vaatepilt kohtades, kus Päike sel ajal parajasti tõuseb või loojub. Seal kaob ta korraks silmapiiri taha, et siis uuesti nähtavale ilmuda. Niisugune hüplemine toimub ajal, mil Merkuur asub periheelis, sest siis on tema orbitaalne nurkkiirus teatava aja jooksul suurem pöörlemise nurkkiirusest. 1974 aastani teatati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetide vahelise automaatjaama "Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist 1974. a. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil "Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib "Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav
Deimos on veelgi pisem ja asub kaugemal, kui Phobos. Tema orbiidi raadius on 23 000 kilomeetrit ning ühe täistiiru tegemiseks ümber Marsi kulub 30 tundi 17 minutit ja 55 sekundit. Deimose keskmine läbimõõt on vaid 13 km ning ta paistab Marsi taeva teiste tähtede seas silma vaid oma liikuvuse poolest. Missioonid Marss on enim uuritud planeet Päikesesüsteemis. Marsile on saadetud arvukalt uurimisjaamu. Ühed märkimisvääseimad on USA automaatjaama Pathfinder ja Global Surveyor, mis jõudsid Marsile 1997. 2003 saadeti Marsile veel kaks automaatjaama: Spirit ja Opportunity. Viimased kaks on alates oma maandumisest saatnud Maale tagasi juba üle 100 000 värvilise kõrge resulutsiooniga pildi Marsi maastikus ning detailseid mikroskoopilisi pilte kividest ja pinnasest. Tänaseks töötab veel Opportunity Väga edukas missioon oli veel Mars Reconnaissance Orbiter. See on 2005 aastal startinud orbitaaljaam, mis saatis maale tagasi u
· Veenuse uurimine · Põhjalikult on uuritud kosmosest · Veenuse pinnaehitust on uuritud radaritega · Esimene kosmoselaev, mis külastas Veenust oli "Mariner 2" 1962 aastal Andmed Veenusest: o raadius: 6070 km (0, 99 Maa raadiust) o mass: 4, 9* 1021 t (0, 82 Maa massi) o keskmine tihedus: 4, 95 g/cm3 (0, 81 Maa tihedust) o raskuskiirendus: 8, 6 m/s2 (0,88 Maa raskuskiirendust) o paokiirus: 10,3 km/s (0, 92 Maa paokiirust) Veenuse pinnareljeef (arvutigraafika automaatjaama Magellan mõõtmiste põhjal). Veenuse pind
Veenus Ehatähena Pilvede vahel ja all Veenuse atmosfäär koosneb põhiliselt süsihappegaasist, mida on 96,5%, sisaldades veel 3,4% lämmastikku ja vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Täpsema analüüsiga leiab sealt ka vesinikku, hapnikku, mitmesuguseid vesiniku ja väävliühendeid ning inertgaase. Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932. aastal, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967. aastal teada õhkkonna põhikomponentide tegeliku osakaalu. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest päikesesüteemi kõige kuumema planeedi. Maanduda õnnestus Veenusel esimesena N. Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970. aastal. Selgus, et maandumiskohas oli temperatuur 475°C ja õhurõhk küündis 90 atmosfäärini! Nii suur rõhk valitseb Maa ookeanides kilomeetri sügavusel
on sellel planeedil 176 korda pikem kui Maal. Merkuuri sisemuses paikneb suur rauast tuum ja planeedi välimine koor sarnaneb Maa vahevööga, olles vaid kuni 600 kilomeetri paksune. Merkuur sarnaneb kõige rohkem Maa kaaslase Kuuga. Tema pind on väga vana ja täis kraatreid, mis on tekkinud kokkupõrgetel meteoriitidega. Merkuuril ei ole atmosfääri ega laamtektoonikat. 1974. aastani teatati Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetide vahelise automaatjaama "Mariner 10" möödalennud Merkuurist. Automaatjaama kaugus Merkuurist oli 300 km, kuid igal lähenemistel jäi päevapoolele ja seega ka fotodele sama poolkera. Automaatjaama pardal olevad gaasiavastamisaparaadid leidsid planeedi lähedusest väikesel hulgal heeliumi ja vesiniku aatomeid ning pinnatemperatuuri mõõtmisel selgus, et päevapoolkeral on kuuma kuni 430 kraadi, ööpoolkeral langeb aga temperatuur -173 kraadini.
loojub alles mitu tundi pärast päikesetõusu. Põhjapoolkeral jääb ta sel ajal Päikesele liiga lähedale. Merkuur on palja silmaga nähtav ka täieliku päikesevarjutuse ajal. See on ka ainuke aeg, mil teda saab vaadelda kõrgel taevas.Väljanägemine nagu Kuul 1974. aastani teatati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetide vahelise automaatjaama "Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist 1974. a. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil "Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib "Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav
juhtimisülesande (eesmärk, mida teeb) lühike kirjeldus. Püüdke võimalusel leida selle kohta näiteid Internetist. Valitud reaalajasüsteem: Veemõõdutorn-infotabloo Kirjeldus: Veemõõdutorn-infotabloo, mis näitab reaalajas õhutemperatuuri ning veetaset ja -temperatuuri. Näiteks Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ja Tartu linnavalitsuse koostöös paigaldatud seitsme meetri kõrgune veemõõdutorn-infotabloo Tartus, Emajõe kaldal, näitab reaalajas automaatjaama mõõdetavat õhutemperatuuri ning Emajõe veetaset ja veetemperatuuri. Andmed uuenevad iga 10 minuti tagant. https://www.tartu.ee/et/emajoe-veetase 1.2.Kirjeldage selle reaalajasüsteemi komponente ning kobaraid ja liideseid: - milline on seadmeliides? millised on sensorid? millised on täiturid? - milline on reaalaja arvutisüsteem? - kas ja milline on kommunikatsioonisüsteem? - mida oskate märkida operaatori(te) (rollide) kohta? - milline on operaatoriliides (lühidalt ja lakooniliselt)
Juhendaja: Annika Orula Sissejuhatus Merkuur kuulub Maa-tüüpi planeetide hulka. Click to edit Master text s Merkuur on ilma Second level atmosfäärita Third level Fourth level Meenutab välimuselt kuud Fifth level Maalt on merkuuri väga halb vaadelda . Kosmosest on merkuuri pildistatud vaid ühe automaatjaama poolt . Merkuuril on omapärane pinnavorm Merkuuril ei ole kaaslasi. Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level
loojub. Seal kaob ta korraks silmapiiri taha, et siis uuesti nähtavale ilmuda. Niisugune hüppamine toimub ajal mil Merkuur asub periheelis, sest siis on tema orbitaalne nurkkiirus teatava aja jooksul suurem pöörlemise nurkkiirusest. (3) Märgatav sarnasus Kuuga Väljanägemine on Merkuuril nagu kuul, 1974. aastani teati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetidevahelise automaatjaama ,,Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt kuna kõigil Mariner 10 lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib Mariner 10 poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kkuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist
Suuruselt on Neptuun diameetri järgi neljas, oma massilt on see planeet 17,5 korda ja ruumalalt 42 korda suurem kui Maa. Oma mõõtmetelt ja välimuselt on Neptuun sarnane Uraaniga. Neptuuni atmosfäär koosneb põhiliselt vesinikust ja heeliumist, nagu Uraanis, on ka Neptuunis metaani, mis annab planeedile sinaka värvuse. Neptuuni ülemistest pilvedekihtides on rohkem metaani, kui Uraanil ja seega on Neptuun sinisem. Planeedi pinnalt võib leida ka heledaid ja tumedaid jooni. Automaatjaama ,,Voyager 2" poolt avastati planeedilt Suur Tume Laik , mis 1994. aastaks oli aga juba kadunud. Musti laike ja valgeid pilvi ajavad ringi Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad tugevad tuuled. Neptuun pöörleb kellaosuti liikumisele vastassuunas, kuid tuuled puhuvad pöörlemisele vastassuunas, idast läände. Sarnaselt teisele hiidplaneetidele, on ka Neptuunil rõngad. Neptuuni 2 suuremat ja kitsamat rõngast paiknevad üks 53 000 ja teine 63 000 km kaugusel planeedi tsentrist. On
osutanud, et kuu pinda palistavates vedela metaani- ja etaanijärvedes võib elutseda eksootilisi eluvorme. 2005. aastal sooritati arvutused, mille kohaselt suudaksid seesugused mikroobid hädavaevalt ära elada, hingates sisse gaasilist vesinikku ning süües orgaanilisi atsetüleeni molekule, protsessi tagajärjel tekiks metaan. Selle tulemusena tekiks Titanil atsetüleeni puudus ning vesiniku ammendumine kuu pinna läheduses, kus mikroobid elavad. Nüüd on automaatjaama Cassini mõõtmised neid ennustusi kinnitanud, vihjates elu olemasolu võimalikkusele Titanil. NASA automaatjaama Cassini missiooni Saturni süsteemi uurimisel pikendati seitsme aasta võrra, 2017. aasta septembrini. Cassini startis Maalt 1997. aastal ja sisenes Saturni orbiidile 2004. aastal. Sellest ajast saadik on Cassini edastanud hulgaliselt vaatlusandmeid Saturnist ja selle kaaslastest. Uudseid teadmisi on Cassini andnud Maa-sarnase kaaslase Titani ja veeauru
ja 12 tundi. · Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km. Kuu pind Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks. Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist noortel meredel
päeva, moodustades täpselt 2/3 tema tiirlemisperioodist. See pole tegelikult juhuslik kokkusattumus, vaid tingitud Päikese poolt tekitatud loodejõududest. Päikeseööpäev on sellel plandeedil 176 korda maisest pikem, võrdudes kahe Merkuuri aastaga.(1) 1.2. Väljanägemine nagu Kuul 1974. aastani teati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetidevahelise automaatjaama ,,Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist 1974. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt, kuna kõigil ,,Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoobiga saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib ,,Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti
Kuna magnetväli tekib planeedi sisemuses, siis vastab tema pöörlemisperiood hästi planeedi kui terviku pöörlemisperioodile. Uraani magnetväli on liialt tugev selleks, et tekkida ainult tema kivimitest tuumas, mille läbimõõt on umbes 15000 km. Arvatavasti tekib ta seda tuuma ümbritsevas enam kui 10000 km paksusega kuumas (temperatuuriga mitu tuhat kraadi) veekestas, millele annavad elektrijuhtivuse mitmesugused ioonid. RÕNGAD Mõned kuud enne automaatjaama "Voyager 2"(1986) starti tehti sensatsiooniline avastus -- 10. märtsil 1977 avastati Uraanil rõngad. Seni oli taoline moodustis teada vaid Saturnil. Erinevalt viimasest on aga Uraani rõngad väga kitsad ja seega väga raskesti märgatavad. Nad avastatigi vaid ainult tänu sellele, et Uraan kattis korraks ühte nõrga tähe. Selle kattumise vaatlemisel märgati tähe heleduse lühiajalisi nõrgenemisi, mis toimusid sümmeetriliselt enne ja pärast tema varjamist Uraani enese poolt
"Mariner 9" poolt tehtud fotod näitasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võib-olla on kunagi Marsil siiski elu tekkinud ja ehk on elusorganismid järk-järgult halvenevate tingimustega kohanedes ka tänapäevani säilinud. Kõige tõenäolisemalt võiks tegu olla mikroorganismidega. Võimalike mikroorganismide avastamiseks konstrueeriti ja paigutati kahele 1976. a. suvel Marsile jõudnud automaatjaama "Vikingi" maandurile automaatsed bioloogialaboratooriumid. Kummaski neist olid seadmed pinnaseproovidega kolme erineva katse tegemiseks. Pinnaseproove võeti 3 meetri pikkuse käpaga. Kõige kolme katse puhul oli võimalik proovi enne katset kuumutada kuni temperatuurini 175°C, et uurida aktiivsuse sõltuvust temperatuurist. Pinnaseproovides orgaaniliste
aastat vanad, seega vanemad kui Maa vanimad kivimid). Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. See hüpotees seletab muuhulgas ära Maa pöörlemiskiiruse ja selle, miks on Maal suurem tuum kui Kuul. Esialgu oli Kuu üleni kaetud laava ookeniga, mille paksus oli vähemalt 500 kilomeetrit. Viimasel ajal on saadud huvitavaid andmeid veest või õigemini küll jääst Kuul. 1994. a. Kuu ümber tiirutanud ameerika automaatjaama "Clementine" tehtud radarmõõtmised näitasid, et Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide varjus on tõepoolest jääd. Nimetatud kohtadesse ei ulatu kunagi päikesekiired, mis igal pool mujal jää kiiresti ära sulataks. Jää võiks pärineda Kuule aegaajalt langevatest komeedituumadest. "Clementine'i" saadud tulemusi kinnitas 1998. a. algul Kuu- orbiidile jõudnud USA automaatjaam "Lunar Prospector" (tõlkes "Kuu maavarade
takistab pinna soojuskiirguse hajumist. Soojust neelab peamiselt süsinikdioksiid. Veenuse atmosfäär sisaldab seda 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi (CO), vääveldioksiidi (SO2) ja veeauru. Vedel vesi muidugi puudub. Pilvede põhikiht koosneb väävelhappest. Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967 teada õhkkonna koostise. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi. Üldse on Veenuse õhkkonna keemia väga keeruline, sest suure kuumuse tõttu peavad kõik atmosfääri mikrokomponendid peale inertgaaside ennast ülal väga agressiivselt. Näiteks väävelhape tekib pilvedes veest ja vääveldioksiidist süsihappegaasi ja vesinikkloriidi
Nende Kuu pinnal tegutsemise ajal sinna kogunenud päikesetuule osakesi said niiviisi teadlased hiljem laboratooriumis uurida. Esimeseks õnnestunud kosmiliseks päikeseuurijaks loetakse 11. märtsil 1960 startinud ning Veenuse ja Maa vahelisele orbiidile jõudnud USA automaatjaam Pioneer 5, mille pardal olnud aparatuur registreeris ligi kahe kuu jooksul päikesetuult. Huvi päikese vastu kestab siiani. Üsna mitu uut Päikese uurimiseks mõeldud tehiskaaslast-automaatjaama jõudis kosmosesse 2006. aastal. Kõiki aegade jooksul Päikest vaadelnud tehiskaaslased ja automaatjaamad mainitud ei saanud. Neid on märksa rohkem ja kindlasti tekib ka aegade jooksul juurde. Ma ei suuda endale ette kujutada, kui päike lihtsalt ühel hetkel kaoks. Siis hävineks ka meie planeet Maa. Päikese eeldatav eluiga on 5 miljardit aastat. Ma loodan, et see ennustus peab paika ja minu elu aja jooksul ei kao päike kuhugi. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia
Kuna magnetväli tekib planeedi sisemuses, siis vastab tema pöörlemisperiood hästi planeedi kui terviku pöörlemisperioodile. Uraani magnetväli on liialt tugev selleks, et tekkida ainult tema kivimitest tuumas, mille läbimõõt on umbes 15000 km. Arvatavasti tekib ta seda tuuma ümbritsevas enam kui 10000 km paksusega kuumas (temperatuuriga mitu tuhat kraadi) veekestas, millele annavad elektrijuhtivuse mitmesugused ioonid. Ka Uraanil rõngad Mõned kuud enne automaatjaama "Voyager 2" starti tehti sensatsiooniline avastus -- 10. märtsil 1977 avastati Uraanil rõngad. Seni oli taoline moodustis teada vaid Saturnil. Erinevalt viimasest on aga Uraani rõngad väga kitsad ja seega väga raskesti märgatavad. Nad avastatigi vaid ainult tänu sellele, et Uraan kattis korraks ühte nõrga tähe. Selle kattumise vaatlemisel märgati tähe heleduse lühiajalisi nõrgenemisi, mis toimusid sümmeetriliselt enne ja pärast tema varjamist Uraani enese poolt
Nimi pandi vastleitule vanarooma mütoloogia merejumala Neptunuse järgi 1846.aastal. Umbes 100 aastat hiljem tehtud fotodelt selgus, et Neptuun on sinist värvi, mis oli väga huvitav kokkusattumus. Joonis 3. John Couch Adams Joonis 4. Johann Gottfried Galle 3. EHITUS 3.1 Koostis Neptuun on nähtav vaid teleskoobis, millest näeme vaid pisikest rohekat ketast. Kosmosesondilt lähetatud fotodelt, mis saadi 1989. aastal automaatjaama ’’Voyager 2’’ läbi, tuleb välja, et tegemist on hiiglasliku gaasikeraga. Ta on väga sarnane oma välimuselt ja mõõtmetelt Uraanile. Atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. Oma sinaka varjundi saab Neptuun metaani tõttu. Kõige tuulisema planeedi paksude pilvedega kaetud tiheda atmosfääri all arvatakse olevat tuum-sulanud kivimid, vesi, vedel ammoniaak ja metaan. Nagu Uraanil, pole Neptuunil arvatavasti eristatavat sisemist kihistust
ajakulu ja just Circke K AS oli mu kodu lähedal. 3 1. PRAKTIKAKOHA TEGEVUSE ANALÜÜS 1.1 Circke K AS-i iseloomustus Circle K põhitegevuseks on mootorikütuste ning toidu-ja esmatarbekaupade ning teenuste jaemüük. Eesti suurima turuosaga mootorikütuste jaemüüjana omame ja opereerime Circle K kaubamärkide all 59 täisteenindus- ja 17 automaatjaama ning üht mugavuspoodi. 25 autopesulaga, oleme suurim automaatpesulate kett Eestis. Eestis tehakse ühes kuus üle 1,5 miljoni ostutehingu, seega külastab iga Eesti elanik meid 14 korda aastas. Litsentsilepingu alusel tegutseb Circle K kaubamärgi all veel ligikaudu 1500 poodi 13 riigis üle maailma (Hiina, Costa Rica, Egiptus, Honduras, Guam, Hong Kong, Indoneesia, Macau, Malaisia, Mehhiko, Filipiinid, Araabia Ühendemiraadid ja Vietnam). 1.2 Circke K AS-i visioon
Eriti huvitav on vaatepilt kohtades, kus Päike sel ajal parajasti tõuseb või loojub. Siin kaob Päike korraks silmapiiri taha, et siis uuesti nähtavale ilmuda. Selline hüppamine toimub ajal, mil Merkuur asub periheelis, sest siis tema orbitaalne nurkkiirus on teatava aja jooksul suurem pöörlemise nurkkiiruset. [2] Raadiolokatsiooni põhjal teati Merkuuri pinnast 1974. aastani vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetidevahelise automaatjaama "Mariner 10" kolm möödalendu Merkuurist 1974. ja 1975. aastal, mis senini on jäänud ka ainsateks. -6- Automaatjaama minimaalne kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt, kuna kõigil "Mariner 10" lähenemistel oli valgustatud üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastas ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kui kraatrite olemasolu Merkuuril võis vähemalt aimata, siis magnetvälja avastamine
Kõrge temperatuur tema pinnal tuleneb sellest, et atmosfäär laseb läbi suure osa soojendavat päikesekiirgust, kuid takistab pinna soojuskiirguse hajumist. Soojust neelab peamiselt süsinikdioksiid. Veenuse atmosfäär sisaldab süsinikdioksiidi 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967 teada õhkkonna koostise. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi. PILVED Veenuse kollakasvalged pilved kihutavad pöörlemisele vastassuunas (idast läände) kiirusega 350 km/h 400 km/h, tehes täistiiru saja tunniga ehk umbes 60 korda kiiremini kui planeet ise. Pilvkate on mitmekihiline
Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed peajumala Zeus-Jupiteriga lähedalt seotud isikute või olevuste nimede järgi. Andmed Jupiteri kuude kohta on toodud tabelis. Kuud on ritta pandud keskmise kauguse järgi Jupiteri keskpunktist. Esimeses tabeli veerus olev rooma number tähistab vastava kuu avastamise järjekorranumbrit. Kuude nimetuste veerule järgneb nende avastamisaasta ja avastaja nimi. 1979. aastal avastati kuud juba automaatjaama "Voyager-1" abil. Kauguste veerus on toodud kuude orbiitide raadiused ja järgmises veerus tiirlemisperiood Maa ööpäevades. Viimases veerus on võrreldud Jupiteri kuude massi meie Kuuga. Tabeli kaks viimast rida näitavad, et Jupiteri suurimad kuud on enamasti kopsakamad kui meie Kuu ning neid saab võrrelda isegi planeet Merkuuriga, kuid ühelgi neist ei ole atmosfääri. Kuu Nimi Avastamine Kaugus Periood Läbimõõt Mass nr
kestus, on nüüdseks saanud endale moodsamad kaaslased. Kuid termomeeter jääb ikka termomeetriks, olgu see analoogne või digitaalne, ja tuule kiirust mõõdetakse ikka selle järgi, kuidas tuul mõnele pinnale rõhub. Nii nagu ka sademete hulk tuleb lõppkokkuvõttes ikka leida käsitsi, kallates kogumiskaussi kogunenud vee mõõteanumasse. Muidugi teeb põhilise osa mõõtmistest seadmestik, mis on ühendatud automaatjaama põhimasti ümbruskonda. Kuid näiteks sealne Itaaliast pärit vihmamõõtja ei toimi, kui temperatuur tema jaoks ebavahemerelikult külmaks läheb. Nähtavust määratakse riistaga, mis mõõdab kuupmeetrisuuruse õhukuubi sumedust. Kuid selles õhukuubis ei tohi olla ka juhuslikku juuksekarvakest või ämblikuvõrguniidikest kohe kaldub tulemus vildakaks. ,,Kui Valgjärve telemast siia kätte paistab, siis teame, et nähtavus on 25
seega vanemad kui Maa vanimad kivimid). Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. See hüpotees seletab muuhulgas ära Maa pöörlemiskiiruse ja selle, miks on Maal suurem tuum kui Kuul. Esialgu oli Kuu üleni kaetud laava ookeniga, mille paksus oli vähemalt 500 kilomeetrit. Viimasel ajal on saadud huvitavaid andmeid veest või õigemini küll jääst Kuul. 1994. a. Kuu ümber tiirutanud ameerika automaatjaama "Clementine" tehtud radarmõõtmised näitasid, et Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide varjus on tõepoolest jääd. Nimetatud kohtadesse ei ulatu kunagi päikesekiired, mis igal pool mujal jää kiiresti ära sulataks. Jää võiks pärineda Kuule aegaajalt langevatest komeedituumadest. "Clementine'i" saadud tulemusi kinnitas 1998. a. algul Kuu-orbiidile jõudnud USA automaatjaam "Lunar Prospector" (tõlkes "Kuu maavarade otsija"), mis oma neutron-
kasvuhooneklaas laseb läbi suure osa soojendavat päikesekiirgust, kuid takistab pinna soojuskiirguse hajumist. Soojust neelab peamiselt süsinikdioksiid. Veenuse atmosfäär sisaldab seda 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Vedel vesi muidugi puudub.Pilvede põhikiht koosneb väävelhappest.Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967 teada õhkkonna koostise. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi.Üldse on Veenuse õhkkonna keemia väga keeruline, sest suure kuumuse tõttu peavad kõik atmosfääri mikrokomponendid peale inertgaaside ennast ülal väga agressiivselt. Näiteks väävelhape tekib
Tormide ookeaniks. Lisaks on pandud veel nimesid tagaküljel asuvatele meredele, ntks Moskva ja Unistuse meri. 4 3. Kuu pinnas Esimeste automaatjaamade laskumisega Kuule kinnitati, et Kuu pind osutus kaetuks puudritaolise ainega, mida nim. regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, sarnaneb selles osas märja liivaga. Regoliidilise pinnase tõttu olid automaatjaama"Surveyor 3" (1967) poolt jäetud jäljed suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, mil sama kohta külastas"Apollo 12"(1969). Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist kuni mitmekümne meetrini, mis moodustub keskmiselt alla millimeetristest osakestest . Kuu sisemus on praegusel ajal tõenäoliselt tahke; minevikus on Kuu olnud kas osaliselt või täielikult sulas olekus ja vulkaaniliselt aktiivne. 4. Kuu tagakülg
Aristarchos, Langrenus, Stevinus, Proklos. Viimasest lähtuvad kiired ebasümmeetriliselt, Vaikuse mere suunas neid ei kulge. Kuu pind Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide
Veenuse atmosfäär on nii tihe, et aastaaegade ning öö ja päeva vahet peaaegu ei ole. Veenuse atmosfäär koosneb põhiliselt süsihappegaasist, mida on 96,5%, sisaldades veel 3,4% lämmastikku ja vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Täpsema analüüsiga leiab sealt ka vesinikku, hapnikku, mitmesuguseid vesiniku ja väävliühendeid ning inertgaase. Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932. aastal, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967. aastal teada õhkkonna põhikomponentide tegeliku osakaalu. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi. Kui Venera 7 1970. aastal Veenusel maandus, et maandumiskohas oli temperatuur 475°C ja õhurõhk küündis 90 atmosfäärini. Nii suur rõhk valitseb Maa ookeanides kilomeetri sügavusel. Tugevad tuuled, puhudes päevapoolelt ööpoolele ja
Päikesest keskmiselt 5, 2 a. ü. kaugusel asuv heleda ja püsiva valgusega Jupiter liigub tähtede vahel soliidse aeglusega, nii nagu ongi kohane roomlaste peajumala nime saanud planeedile. Eesti rahvaastronoomias peeti Kuu läheduses paiknevat heledat tähte Kuusulaseks 6. Saturn Saturn on kuues planeet Päikesest ja suuruselt teine. Tema orbiit erineb vähe ringikujulisest, kaugus Päikesest on 1427 miljonit kilomeetrit (9, 5 a.ü.), tiirlemisperiood 29, 5 aastat. Automaatjaama "Voyager" andmetel on Saturni pöörlemisperiood 10 tundi ja 39 minutit. Oma koostiselt sarnaneb ta Jupiterile, kuid on sellest veelgi hõredam.Saturni silmapaistvaim detail on teda ümbritsev rõngas 7 7. Uraan Uraan on seitsmes planeet Päikesest ja suuruselt kolmas (diameetri järgi). Uraan on diameetrilt suurem kuid massilt väiksem kui Neptuun. Uraan on oma nime saanud Uranos järgi
Theial on vähem, kui 1% 5 4. KUU PIND JA ATMOSFÄÄR Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud augud olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid Apollo 12 astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. Kuna Kuul pole atmosfääri, siis pole seal midagi, mis temperatuure ühtlustaks ja kontrastid on selles osas väga suured. Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C,
takistab pinna soojuskiirguse hajumist. Soojust neelab peamiselt süsinikdioksiid. Veenuse atmosfäär sisaldab seda 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi (CO), vääveldioksiidi (SO2) ja veeauru. Vedel vesi muidugi puudub. Pilvede põhikiht koosneb väävelhappest. Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967 teada õhkkonna koostise. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi. Üldse on Veenuse õhkkonna keemia väga keeruline, sest suure kuumuse tõttu peavad kõik atmosfääri mikrokomponendid peale inertgaaside ennast ülal väga agressiivselt. Näiteks väävelhape tekib pilvedes veest ja vääveldioksiidist süsihappegaasi ja vesinikkloriidi
Kuna magnetväli tekib planeedi sisemuses, siis vastab tema pöörlemisperiood hästi planeedi kui terviku pöörlemisperioodile. Uraani magnetväli on liialt tugev selleks, et tekkida ainult tema kivimitest tuumas, mille läbimõõt on umbes 15000 km. Arvatavasti tekib ta seda tuuma ümbritsevas enam kui 10000 km paksusega kuumas (temperatuuriga mitu tuhat kraadi) veekestas, millele annavad elektrijuhtivuse mitmesugused ioonid. Ka Uraanil rõngad Mõned kuud enne automaatjaama "Voyager 2" starti tehti sensatsiooniline avastus -- 10. märtsil 1977 avastati Uraanil rõngad. Seni oli taoline moodustis teada vaid Saturnil. Erinevalt viimasest on aga Uraani rõngad väga kitsad ja seega väga raskesti märgatavad. Nad avastatigi vaid ainult tänu sellele, et Uraan kattis korraks ühte nõrga tähe. Selle kattumise vaatlemisel märgati tähe heleduse lühiajalisi nõrgenemisi, mis toimusid sümmeetriliselt enne ja pärast tema varjamist Uraani enese poolt
Sellest ajast on Kuu üldilme säilinud tänaseni. Hiljem on väiksemad kokkupõrked tekitanud vaid hulga kraatreid. Kuu pind Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul
muistse elu kasuks Marsil on just nende tunnuste koosesinemine. Loomulikult pole leitud tõendid elu esinemise kohta Marsil absoluutset kindlad. Eriti kahtlustavad skeptikutest teadlased meteoriidi saastumist maise elu jälgedega kas Antarktikas, laboris või isegi kosmoses. Kui aga nende kahtlused paika ei pea, on tegemist ühe silmapaistvama avastusega viimastel aastakümnetel või koguni XX sajandil. Mars Pathfinder 1996. Aasta novembris-detsembris startisid Marsi suunas kaks USA automaatjaama. 1997. Aasta juulis maandus Mars Pathfinder Marsi pinnale ja viis sinna automaatsõiduki Sojurner. Esimene foto maandumispaigast saadi kaheksa tunni pärast. Maandumine õnnestus suurepäraselt ja kõik seadmed olid heas seisukorras. 4. augustiks oli "Sojourner" läbi sõitnud 52 meetrit ning teinud 384 pilti. Pikimaks päevateekonnaks kujunes 7 meetrit. Kokkuvõttes võib "Pathfinderi" lendu igati kordaläinuks lugeda. Nii maandur, kui ka "Sojourner" elasid üle oma planeeritud tööpäevad
Silmapaistev kiirte süsteem on veel 90- kilomeetrise läbimõõduga Kopernikuse kraatril, millel vanust 800 miljoni aastat. 1.3. Kuu pinnaehitus Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. 8 Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul)
Arvatavasti tekkisid "pärjad" sinna, kus pinnale tikkus ümbruskaudsete piirkondade kuumem aine. Millest koosneb Veenuse pind Nii "Venera 10" ja "Venera 14" kui ka "Vega 1" ja "Vega 2" maandurid laskusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. Tõenäoliselt koosnevadki Veenuse tasandikud põhiliselt basalt-laavast. Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival. Sellist peeneteralist ainet on näha nelja "Venera"-tüüpi automaatjaama maandumiskohtadest edestatud piltidel. Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustusi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad. "Vega 1" ja "Vega 2" tegid mõõtmisi Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile
viiskümmend korda tihedam kui Maa troposfäär. Suure soojusmahtuvuse pärast on planeedi pinnast kuni 90 kilomeetri kõrguseni õhutemperatuuri ööpäevane kõikumine vaid mõni kraad. Saadud piltide põhjal hindavad uurijad Veenuse pinna vanuseks 500 miljonit aastat. Et Veenus, nagu ka teised planeedid, on 4,5 miljardit aastat vana, siis pidi mingi protsess pinna uuesti kujundama. Veenuse pinnareljeef (arvutigraafika automaatjaama Magellan mõõtmiste põhjal). Selleks oli ilmselt laava väljavoolamine massiliste pidevate vulkaanipursete ajal, sest erinevalt Maast ei asu vulkaanid Veenusel rühmiti, vaid katavad planeeti enamvähem ühtlaselt. Kokku võib neid olla mõnesajast tuhandest miljonini. Piltidelt on näha ka kuni tuhandete kilomeetrite pikkusi kanaleid, mida mööda pole aga voolanud vesi, vaid laava. Jälgi vee tegevusest pole üldse märgata, küll
Aristarchos, Langrenus, Stevinus, Proklos. Viimasest lähtuvad kiired ebasümmeetriliselt, Vaikuse mere suunas neid ei kulge. Kuu pind Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse
kaugele. Eestis näeb Merkuuri vaid siis, kui tema suurim kaugenemine Päikesest (kuni 28°) langeb kevadisele või sügisesele pööripäevale. Siis on hämarik suhteliselt lühiajaline ja taevas jõuab enne Merkuuri loojumist piisavalt pimeneda. Teleskoobis paistab Merkuur tillukese sirbina, mingeid pinnadetaile seal näha ei õnnestu. Esimesed lähifotod Merkuurist saadi 1970. aastate keskel, kui kosmosesond Mariner 10 lendas kolmel korral Merkuurist lähedalt mööda. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil Mariner 10 lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Merkuuri pinnal on palju kraatreid. Veel leidub pikki seljandikke, mis arvatakse olevat tekkinud planeedi kokkutõmbumisest. Atmosfääri Merkuuril ei ole. Päikesekiirgus ja meteoorkehad langevad planeedi pinnale ilma mingi takistuseta. Merkuuri keskmine
5 Kuu pind ja ehitus Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul
"Mariner 9" poolt tehtud fotod näitasid Marsi pinnal iidseid jõesänge, milles umbes miljard aastat tagasi oli voolanud vesi. See andis lootust, et võibolla on kunagi Marsil siiski elu tekkinud ja ehk on elusorganismid järkjärgult halvenevate tingimustega kohanedes ka tänapäevani säilinud. Kõige tõenäolisemalt võiks tegu olla mikroorganismidega. Võimalike mikroorganismide avastamiseks konstrueeriti ja paigutati kahele 1976. a. suvel Marsile jõudnud automaatjaama "Vikingi" maandurile automaatsed bioloogialaboratooriumid. Kummaski neist olid seadmed pinnaseproovidega kolme erineva katse tegemiseks. Pinnaseproove võeti 3 meetri pikkuse käpaga. Esimese, nn. gaasivahetuse (ingl. k. gas exchange) katse käigus niisutati katsekambrisse paigutatud pinnaseproovi toitelahusega ja jälgiti seejärel katsekambris olevate gaaside koostist. Koostise muutus oleks proovis toimuva elutegevuse märgiks. Teise, nn. märgistatud vabanemise (ingl. k
Jupiteri süsteem Jupiteri süsteem on täiesti võrreldav päikesesüsteemiga. Ümber peajumala hiigelkera tiirleb 4 planeediväärset kaaslast, 12 pisemat kuud ning rõngas. Andmed Jupiteri kuude kohta on toodud tabelis. Kuud on ritta pandud keskmise kauguse järgi Jupiteri keskpunktist. Esimeses tabeli veerus olev rooma number tähistab vastava kuu avastamise järjekorranumbrit. Kuude nimetuste veerule järgneb nende avastamisaasta ja avastaja nimi. 1979. aastal avastati kuud juba automaatjaama "Voyager-1" abil. Kauguste veerus on toodud kuude orbiitide raadiused ja järgmises veerus tiirlemisperiood Maa ööpäevades. Viimases veerus on võrreldud Jupiteri kuude massi meie Kuuga. Tabeli kaks viimast rida näitavad, et Jupiteri suurimad kuud on enamasti kopsakamad kui meie Kuu ning neid saab võrrelda isegi planeet Merkuuriga, kuid ühelgi neist ei ole atmosfääri. Kaugus Mass
esimesena sai rõngaste olemusest aru hollandlane Christiaan Huygens. Saturni nähtav pind on tunduvalt rahulikum ja kontrastidevaesem kui Jupiteri oma. Ka Saturni keeristormid pole nii võimsad kui tema suurel naabril. Saturnil on vaadeldud suurt valget laiku, mis ilmub umbes iga 30 maise aasta järel ehk siis kord Saturni aastas. Saturn on kahjuks nii kaugel, et maiste teleskoopidega tema pilvkatet uurida pole perspektiivikas. · Tiirlemisperiood 29, 5 aastat. Automaatjaama "Voyager" andmetel on Saturni pöörlemisperiood 10 tundi ja 39 minutit. Pöörleb sama kiirelt kui Jupiter, kuid telg on orbiidi tasandi suhtes kaldu · Saturni temperatuur on umbes -180 C · Oma kaaslaste arvu poolest edestab Saturn Jupiteri: seni on tal avastatud 18 kuud. Satrurni kuud on: Pan, Atlas, Prometheus, Pandora, Epimethus, Janus, Mimas, Enceladus, Tethys, Telesto, Calypso, Dione, Helene, Rhea, Titan, Hyperion, Iapetus, Pheobe 6. Uraan
basaldist (basalt: peeneteraline kuni klaasjas harilikult musta värvi vulkaaniline kivim.). Vaade Merkuurile Mariner 10-lt Öeldakse, et Merkuuril atmosfäär praktiliselt puudub. Tema atmosfäär on äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist. Kosmosest on Merkuuri pildistatud vaid ühe automaatjaama (Mariner 10, USA, 1974- 75) poolt. See jaam tegi kokku kolm möödalendu, kahjuks on kõigil piltidel üks ja seesama poolkera. 6 Veenus Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet, suuruselt kuues meie Päikesesüsteemis. Ta on heleduselt teine objekt taevas peale Päikese ja Kuu. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks
Päikesesüsteemi kehi (asteroidid, komeedid ja meteoorkehad) nimetatakse Päikesesüsteemi väikekehadeks. (Vesta, Eros, Mathilde) Neptuuni tagused objektid (Kuiperi vöö, Pluuto) 6. Maa tüüpi planeedid. Vähemalt kaks peamist erinevust teistest planeetidest. Merkuur Päikesele lähim ja neljast Maa-tüüpi planeetidest väiksem. Kosmosest on Merkuuri pildistatud vaid ühe automaatjaama poolt. Merkuuri pind on väga sarnane Kuu pinnaga, sealgi on ,,merede sarnaseid tumedaid tasandikke ja plaju kraatermägesid. Veenus Maale lähim. Päikesest lugedes teine planeet ja mõõtmetelt Maale väga sarnane. On kaetud kogu ulatuses läbipaistmate pilvekihiga. Kosmosest on Veenust uuritud põhjalikult nii hõljukite kui maanduritega. Veenuse tahke, ülikuum (480 kraadi) pind asub pilvekihist 60km allpool. Pinnavormidelt samuti sarnane Maaga,
on kunagi Marsil siiski elu tekkinud ja ehk on elusorganismid järk-järgult halvenevate tingimustega kohanedes ka tänapäevani säilinud. Kõige tõenäolisemalt võiks tegu olla mikroorganismidega. Elu otsingutest Marsil II Foto. Vikingi maandur (mudel). Bioloogialaboratooriumid Marsi pinnal Võimalike mikroorganismide avastamiseks konstrueeriti ja paigutati kahele 1976. a. suvel Marsile jõudnud automaatjaama "Vikingi" maandurile automaatsed bioloogialaboratooriumid. Kummaski neist olid seadmed pinnaseproovidega kolme erineva katse tegemiseks. Pinnaseproove võeti 3 meetri pikkuse käpaga. Esimese, nn. gaasivahetuse (ingl. k. gas exchange) katse käigus niisutati katsekambrisse paigutatud pinnaseproovi toitelahusega ja jälgiti seejärel katsekambris olevate gaaside koostist. Koostise muutus oleks proovis toimuva elutegevuse märgiks. Teise, nn. märgistatud vabanemise (ingl. k
annaabi.ee 
