Nähtust kus aine muutub vedelast olekust gaasiliseks , nimetatakse aurumiseks. Aurumise kiirus sõltub õhu liikumisest, õhuniiskusest, vedelikutemperatuurist, ainest, Aurumisel vedelik jahtub. Soojushulka, mille peab andma kindlal temperatuuril oleva aine massiühikule , et muuta see sama temperatuuriga auruks, nimetatakse aurustumissoojuseks . Aurustumissoojus = aine aurustumiseks vajalik soojushulk / aine mass. L=Q/m Ühik on 1 J / kg. Keemissoojuseks nimetatakse vedeliku aurustumissoojust keemistemperatuuril. Sublimeerumiseks nimetatakse tahkete ainete aurumist. Keemine . Keemisele on iseloomulik mulin, mille tekitavad veepinnal lõhkevad suured mullid. Keemistemperatuur sõltub rõhust vedeliku pinna kohal.
Siirdetemperatuuriks nimetatakse faasisiirde puhul antud aine temperatuuri, mis sõltub rõhust. Aine kolmikpunktiks nimetatakse sellist rõhu ja temperatuuri väärust, kus 3 olekut on tasakaalus. Aurumissoojus on soojushulk, mis kulub 1 massiühiku vedeliku muutmiseks auruks antud rõhul. Auruks nimetatakse gaasilist faasi vedeliku pinna lähedal. Keemistemperatuuriks nimetatakse temperatuuri, mille juures aine läheb keema, sõltub rõhust. Keemissoojuseks nimetatakse vedeliku aurustumissoojust keemistemperatuuril. Aurustumissoojuseks nimetatakse soojushulka, mille peab andma keemistemperatuuril oleva vedeliku massiühikule, et muuta see sama temperatuuriga auruks. Õhu absoluutseks niiskuseks nimetatakse suurust (roo), mis väljendab veeauru massi ühes ruumala ühikus. Veeauru osarõhuks nimetatakse rõhku, mida avaldaks veeaur, kui kõik teised gaasid puuduksid Q=c*m*Delta T -Sulamissoojus Q= *m L-Aurustumissoojus
kuidas süsihappegaasi kasutatakse söökides ja jookides. Kolmandast peatükist saab põgusa ülevaate erisoojusest. Saadakse lähemalt tuttavaks erisoojuse tähisega ning sellega seotud soojusbilansi arvutamise valemitega. Neljandast peatükist saab teada, mis on sulamissoojus ning sellega seotud põhilisi andmeid. Saame teada, kuidas seda defineerida, mis sellest oleneb jne. Viiendas ning viimases informatiivses põhipeatükis käsitletakse aurustumissoojust. Saame teada, kuidas aurustumissoojust defineeritakse, mis on selle mõõtühik ning mis sellest sõltub. 2. Joseph Blackist Joseph Black sündis 17. aprillil aastal 1728 Edela-Prantsusmaal ning suri 6. detsember aastal 1799 Sotimaal. Tali Soti keemik, arst ja füüsik, keda peetakse üheks oluliseks tänapäeva keemia rajajaks. 3 Joseph Black taasavastas süsihappegaasi ning võttis kasutusele erisoojuse, sulamissoojuse ja aurustumissoojuse (Loe: Latentne soojus) mõisted.1
vedelikust lahkub ja naaseb sama arv osakesi. Keemine On üks aurumise eriliike. Iga vedeliku jaoks on olemas antud rõhul mingi temperatuuri väärtus, millest alates muutub aurumise iseloom. Seda temperatuuri nim aine keemistemperatuuriks. Keemistemperatuur sõltub rõhust. Keemine tähendab intensiivset aurumise, kusjuures aurumine ei toimu ainult vedeliku pinnalt, vaid ka mullidena vedeliku seest. Vedeliku aurustumissoojust keemistemperatuuril nim keemissoojuseks. Õhuniiskus 1. Absoluutne niiskus a) tiheduse kaudu Valem: Q= m:V Def. absoluutne õhuniiskus on füüsikaline suurus, mis mõõdetakse 1 m õhus sisalduva veeauru massiga grammides. b) rõhu kaudu ( 1 mm/Hg; 1Pa) Def: absoluutne õhuniiskus on füüsikaline suurus, mida mõõdetakse õhus sisalduva veeauru osarõhuga. 2. Seda väljendab relatiivne ehk suhteline niiskus.
Kui aurav vedelik ei saa väljaspoolt energiat juurde, siis ta jahtub, järelikult auruva vedeliku temperatuuri hoidmiseks jäävana peab talle andma mingi soojushulga. Lihtne on auruva vedeliku temperatuuri hoida jäävana siis, kui vedelik on keema läinud. Keemine on vedeliku intensiivne aurumine kogu ruumala ulatuses, kusjuures vedeliku sees tekivad aurumullid, mis paisuvad ja tõusevad kiiresti pinnale. Keemissoojuseks L nimetatakse aurustumissoojust keemistemperatuuril. Vedelik keeb talle omasel keemistemperatuuril. Keemistemperatuur antud vedeliku korral sõltub välisrõhust (mida kõrgem on välisrõhk, seda kõrgem on keemistemperatuur). Soojushulka, mille peab keemistemperatuuril mingile vedelikukogusele andma, et ta täielikult aurustuks, arvutatakse järgmisel: Q=Lm, kus L-keemissoojus, aurustumissoojus (), m-vedeliku mass (kg) ja Q- soojushulk (J)
·Aurumisel vedelik jahtub ·Et hoida lahtise pinnaga vedelikku samal temperatuuril, on vaja vedelikule energiat juurde anda. ·Näit. higistamine ·Soojushulka, mis tuleb anda kindlal temperatuuril olevale ühele kilogrammile vedelikule, et muuta see sama temperatuuriga auruks, nim. aurustumissoojuseks. ·Aurustumissoojus näitab kui suur soojushulk kulub 1kg vedeliku aurustamiseks või eraldub 1kg vedeliku kondenseerumisel jääval temperatuuril. Vedeliku aurustumissoojust keemistemperatuuril nim. keemissoojuseks. Q L= m ·Kondenseerumine on aurustumise pöördprotsess. ·Nähtust, kus aine muutub gaasilisest olekust vedelaks nim. kondenseerumiseks.
Aurumiseks nim vedeliku vabalt pinnalt toimuvat molekulide lendumist. Aurustumiseks nim aine üleminekut vedelast gaasilisse. Aurustumissoojus L näitab, kui suur soojushulk kulub ühikulise massiga aine aurustamiseks jääval temperatuuril. Difusiooniks nim molekulide kaootilise liikumise tõttu toimuvat ainete segunemist. Erisoojuseks c nim soojushulka, mis kulub ühikulise massiga keha temp muutmiseks 1°C võrra. Keemiseks nim aurumist kogu vedeliku pinnalt. Keemissoojuseks nim aurustumissoojust normaalrõhul ja keemistemperatuuril. Kondensatsiooniks nim aine üleminekut gaasilisest vedelasse. Soojushulgaks Q nim siseenergia hulka, mis kandub soojusvahetuse teel ühelt kehalt teisele. Soojusmahtuvuseks nim soojushulka, mis kulub ühikulise massiga keha temp muutmiseks 1°C võrra. Sulamiseks nim aine üleminekut tahkest olekust vedelasse. Sulamissoojus näitab, kui suur soojushulk kulub 1kg aine sulatamiseks sulamistemperatuuril.
sulamissoojuseks ja aurustumissoojuseks q, mõlemad sõltuvad rõhust. Kui me hakkame isobaariliselt soojendama tahket ainet olekust A (joon.5.12), siis läheb see punktis A1 otse üle gaasifaasi, sellist protsessi nimetatakse sublimatsiooniks, sellega kaasneb sublimatsioonisoojuse neeldumine. Aurustumiskõver lõpeb kriitilises punktis Kr. Nii on võimalik aine viia vedelast olekust (punkt D1) gaasilisse (punkt D2) aurustumissoojust kulutamata (punktiirjoon D1-D2). Joonisel 5.12 kujutatud sulamiskõver on vertikaalist vasakule kaldu. See vastab ainetele, mille tahke faas on väiksema tihedusega kui vedel. Selliste ainete põhiline esindaja on vesi, siia kuuluvad veel malm, vismut ja antimon. Rõhuva enamuse ainete korral on sulamiskõver paremale kaldu (punktiir KK'' joonisel 5.12). Vesi on Maal elu olemasolu põhitingimus ja alus. Veemolekulil on eriline ehitus:
mittetäielikust põlemisest saamatajäänud soojust; · soojuskadu tuha ja lendtuhaga, mis koosneb kahest osast tuha füüsikalisest soojusest ja tuhas sisalduva põlemata süsiniku tõttu saamata jäänud soojusest; · kütuse niiskusest põlemisel tekkinud veeauru sisaldusest tingitud soojuskadu. Tavaliselt esineb veeaur suitsugaasides ülekuumendatud auru kujul, seega kujutab see kadude komponent endast veeauru energiasisaldust (täpsemalt, aurustumissoojust ja veeauru ülekuumenduse soojust) ning seda võetakse arvesse siis, kui põlemise kasuteguri arvutamisel soovitakse lähtuda kütuse ülemisest (bruto) kütteväärtusest. Põlemise kasuteguri määramisel rakendatakse nn kaudse soojusbilansi meetodit: kasutegur = 100 summaarsed kaod (5.0) kus summaarsed kaod ja kasutegur on väljendatud protsentides. 56(113)
annaabi.ee 
