ekstraktsiooni ja vastavalt sellele ei teki aine kadusid. Vedelikkromatograafias puuduvad piirangud aine molekulmassile ja on võimalik lahutada ka kõrgmolekulaarsete ainete segusid. Kromatograaf: kõrgsurvevedelikkromatograaf CLAS MPm (Labio) Detektori tüüp: SAPHIRE UV/VIS detektor Kolonn: MAG 0 (1,6 mm sissediameeter x 150 mm pikkus) Kolonni täidis: Biospher PSI 100 C18, 5m Proovi maht: 20 l Proovi süstimiseks vajalikud parameetrid: Eluent: 30% atsetonitriili, 70% vett ja 0,1% äädikhape vesilahus Standardne voolukiirus: 70 l/min Lainepikkus: 280 nm Saasteainete identifitseerimine: Orgaaniliste ainete identifitseerimine vees on keeruline protseduur. Konkreetset ainet on väga lihtne identifitseerida, kui on olemas autentne võrdlusaine ehk standardaine. Selleks süstitakse vedelikkromatograafi uuritav proov ning standardlahused. Edasi võrreldakse kromatogrammil proovi ja standardlahuste retentsiooniaegu
korral sageli -SO3-; Anioonvahetuskolonni korral sageli -NR3+. Normaalfaas-jaotuskromatograafia puhul on stats.faas polaarne, nt tsüano, amino, diool, mobiilne faas mittepolaarne. Esimesena elueerub vähempolaarsem komponent. I don't want to know the answers, I don't need to understand Pöördfaasimeetodi puhul on statsionaarne faas mittepolaarne, mobiilne faas polaarne, nt vee ja metanooli või atsetonitriili segu siis esimesena elueerub kõige polaarsem komponent. Adsorptsioonkromatograafias on stats.faasiks tahkise pind (polaarne), nt silikageel või alumiiniumoksiid. mida polaarsem analüüt, seda pikem retentsiooniaeg, retentsiooni aluseks on analüüdi ja eluendi konkureeriv adsorptioon-desorptsioon. Ioonvahetuskromatograafias on stats.faas ioonvahetiks (ioonvahetusvaik). 121. Ainete retentsiooniajad vedelikkromatograafias, kui statsionaarseks faasiks on normaalfaas
annaabi.ee 
