Arhiivinduse vastused
Ei talu hästi valgust ja kuumutamist, mille toimel hakkab
väävel eralduma, materjal muutub
hapraks ning kaotab läike. Valguse poolt põhjustatud oksüdatsioonireaktsioonide tulemusena tekivad
väävlioksiidid, mis koos niiskusega moodustavad väävelhappe. Hape loomulikult lagundab plaati.
Kahjustatud plaadi mängimisel hööveldab astel tugevasti helivagu.
Atsetaatplaate kasutati enne magnetlindi kasutuselevõttu otseseks, kiireks helisalvestuseks. Alates 30.
aastatest valmistati atsetaatplaadid järgmiselt. Alumiiniumkettale (sõja ajal kasutati ka klaasi, ning odavate
plaatide tegemisel ka pappi) kanti kastoorõliga plastifitseeritud nitrotselluloosi või atsetaattselluloosi kiht.
Seda tüüpi heliplaadid on kõige vähem vastupidavad. Peamine kahjustus on kattekihi kokkutõmbumine,
kuna plastifikaatorina kasutatud kastroolõli aurab ära. Selle tulemusena muutub plaat järjest hapramaks
ning heliinformatsioon kaob pöördumatult. Kuna pealmine kattekiht on seotud alusega, mille
annaabi.ee 
