Kognitiivne dissonants ja atributsioonid motivatsiooni kujundajana Festingeri (1957) kognitiivse dissonantsi (ebakõla) teooria kohaselt tunnevad inimesed pinget ja ebamugavust, kui nende sügavalt juurdunud tõekspidamised või väärtused on ohustatud. Atributsiooniteooria keskendub seletustele, mida inimesed kasutavad kognitiivse dissonantsi leevendamiseks. Weineri arvates on enamik edu või ebaedu seletusi ja põhjendusi iseloomustatavad 3 aspektist. Atributsiooniteoorias vaadeldakse tavaliselt edu ja ebaedu seletusi saavutussituatsioonides võimete, jõupingutuste, ülesande raskuse ja nn vedamise valguses. Edu ja ebaedu atributsioonid B. Weineri (1986) järgi Atributsioon Püsiv faktor Ebapüsiv faktor Sisemine VÕIMED J ÕUPINGUTUS Ma olen tark/ Ma töötasin Ma olen rumal kõvasti/ Ega ma
inimeste sisemist motivatsiooni. Ka koolis aitab õpetaja tunnustus pigem kaasa huvi tundmisele aine vastu, kui toob kaasa õpilaste huvi languse. Ometi ei tohiks unustada, et kui väline tasustus on suunatud sisemise motivatsiooni ajendatud käitumisele diametraalselt vastupidise käitumise toetamisele, kaasneb üldjuhul sisemise motivatsiooni langus. Õpimotivatsiooni käsitlemine atributsiooniteoorias. Teooria põhitähelepanu on pööratud sellele, kuidas seletavad inimesed oma edu või ebaedu põhjusi väärtustatud eesmärkide saavutamisel. Niisuguste seletustega püüavad inimesed lepitada nende kujutletava ideaalse mina ja reaalsuse kognitiivset disso- nantsi. Atributsiooniteooria uuribki, kuidas mõjutavad inimeste kujutlused oma võimetest, ülesande raskusest, lahendamisel
annaabi.ee 
