need väljamõeldud võistlused poollegendaarsel sangariteajastul. Sellega on seoses probleem, mis puutub juba Homerosse, kes pani sellele traditsioonile aluse. << Iliases >> kirjeldab Homeros meil on nüüd alust uskuda selle poeedi tegelikku olemasolu Patroklose matusel peetud spordivõistlusi, kuid me ei tea kindlalt, kas see kirjeldus moodustab osa pärimuslikust materjalist, mis jõudis Homeroseni ajastust, mida ta käsitleb, kaheteistkümnendast sajandist e.m.a., või annab ta pildi atleetikast tema enda päevil, tõenäoliselt kaheksandal sajandil e.m.a. - ligikaudu ajal, mil toimusid esimesed Olümpia mängud. Kõik Homerose eepikutest eelkäijad, nii kreeklased kui ka roomlased, imiteerivad oma õpetajat ja põimivad oma poeemidesse spordivõistluste kirjeldusi ning sama küsimus tekib nende kõigi puhul. Kas nad lihtsalt jäljendavad Homerost, kirjeldavad oma aja atleetikat nii, nagu see oli, või püüavad teadlikult olla vanamoelised ja arhailised
pilt.(79) Rüütliideaali ühendamine religioosse teadvuse kõrgete väärtustega kaastunde, õigluse ustavusega pole seega sugugi kunstlik või pealiskaudne. Ometi pole tema see, mis teeb rüütekkusest ilusa eluvormi. (81) Rüütliidraalile omane askeesi, vapra eneseohverduse sügav joon on kõige lähedamalt seotud selle eluhoiaku erootilise alusega, on ehk üksnes eetiline vaste rahuldamata ihale. (81) Nagu äsja osutatud, erineb keskaegne võitlussport kreeka ja tänapäeva atleetikast oma palju vähema loomulikkuse poolest. Võitluspinge üleskruvimiseks rakendab ta aristokraatlikku uhkuse ja au erutavatust, romantilis-erootilist võlu ja kunstilise toreduse lumma. Ta on üle kuhjatud toreduse ja ehetega, täidetud kirevast fantaasiast. Mängu- ja kehatreenimist ületades on ta lisaks veel tarbekirjandus. Luuletava südame soov ja unistus otsivad dramaatilist kujutamist, mängitud täidumist elus eneses. Tegelik elu polnud küllalt ilus, oli karm, julm ja
annaabi.ee 
