Sissejuhatus Enamus maailma rahvaid on tuletanud kergejõustiku nime kreekakeelsest vastest athlesis. Sellega tähistasid hellenid võistlust või harjutust, mis tegi noorukitest kehaliselt hästiarenenud ja tugevad mehed, nn. Atleedid. Üle maailma on kergejõustikul erinevaid nimetusi, kuid siiski aluspõhi jääb samaks. Inglastel athletic, prantslastel athletisme, sakslastel athletik, hispaanlastel athletismo, selliseid näiteid on veel palju. Ei saa märkimata jätta, et atleetikal on veel praegu ka laiem tähendus, hõlmates jõustikku või üleüldist sporti. Säärane kokkulangevus ei ole juhuslik. 80-90 aastat tagasi, kui kaasaegsed spordialad hakkasid Briti saartelt igasse maailmakaarde levima, võis pidada kergejõustikku tõesti kõige suuremat mitmekülgsust nõudvaks spordialaks. Kehaliste omaduste arendamise mitmekesisuselt on ta seda praegugi. Tihe seos inimese igapäevase tegevusega (käimine, jooksmine,
Tänapäeval tuleb atleetilistel spordialadel nii pealtvaatajate kui ka sportlaste enese hulgas populaarsuse saavutamiseks konkureerida paljude teiste aladega. Olenevalt aastaajast ja riigist on nüüdisaja sportlasel võimalik valida mitut liiki jalgpalli, tennise, kriketi, pesapalli, ujumise, purjetamise, sõudmise, jalgrattasõidu ja muude alade vahel. Kusjuures nendele suurtele spordialadele lisanduvad paljud väiksemad, kuid hästi organiseeritud alad. Kreeka maailmas atleetikal selliseid rivaale polnud. Kreeklastel olid pallimängud nende positsioon sarnanes ligikaudu meie veeremängu või piljardi omadega ning sõude- ja ujumisvõistlused, kuid näib, et ükski neist ei pakkunud rahvale kuigi suurt huvi. Ainsad hästiorganiseeritud spordialad peale atleetika olid ratsutamine ja kaarikuvõidusõit kulukad tegevused, millest enamik inimesi sai tollal nagu ka nüüdki osa võtta ainult pealtvaatajatena
annaabi.ee 
