Ta leidis, et inimesed on sunnitud siiski tegutsema, arutlema, ja uskuma sellele vaatamata, et nad ei suuda kõike põhjendada ega tõestada. Me lihtsalt usume sellesse, millesse kogemus meid uskuma paneb ning see on igapäeva seisukohalt väga arukas: me usume, et tuli kõrvetab ning vesi värskendab, sest teistsugune arvamus põhjustaks liiga suuri kannatusi. Religioonikäsitus. Hume ei kuulutanud ennast kusagil ateistiks, kuigi tema arutlusi religiooni kohta tõlgendatakse sageli ateistlikuks. Tõenäoliselt oleks korrektsem nimetada Hume agnostikuks (kr. k. a- eitus gnosis- teadmine, tunnetus ehk see kes peab millegi teadasaamist või tunnetamist võimatuks) või skeptikuks, sest näitas ta, et Jumala olemasolu tõestamise katsed ei ole edukad olnud, aga ega see ei tähenda, et Jumalat ei ole. Hume kritiseeris kaht argumenti, mille abil on püütud tõestada Jumala olemasolu. Teleoloogilise argumendi kriitika. (meeldetuletuseks teleoloogiline ehk eesmärgipärane argument:
RELIGIOON ÜHISKONNAS. Religioon on tsiviilühiskonna alus, riigikirik on ühiskonna alus, riik ja kirik peavad olema lahutamatud. Kuigi Prantsusmaal oli puudujääke kiriku tegevuses, siis Burke leidis, et neid kiriku vigu ei saa ravida uskmatuse ja kogu süsteemi lammutamisega. Lahendus oleks kiriku reformimises. Kirik kui institutsioon pole vastutav teatud inimeste teatud ajal tehtud kuritegude eest nt Pärtliöö eest, mil tapeti hugenotte. Burke pidas Prantsuse revolutsiooni läbinisti ateistlikuks ning oma tegevust võttis kui Euroopa kristlaskonna kaitsmist. INIMENE JA RELIGIOON. Inimene on oma olemuselt religioosne loom, ateism pole mitte vaid inimese mõistuse, vaid ka instinktide vastu ning seetõttu ei saa kauaks püsima jääda. Suur osa teosest "Reflections..." on räägib Prantsusmaa kirikule tehtud kahjust, alles seejärel räägib ta monarhia ja aristokraatia kaotamisest. Revolution Society üks vigadest on püüdlus Prantsuse
annaabi.ee 
