oma tudengite arvu hoida ja arstide arvukust reguleerida(alates 1926. a oli arstiõpe pikenenud 6 aastani). "Majaarst" asendus spetsialiseerunud arstiga, kes polnud enam mitte tagajärgedega tegeleja, vaid pigem ennetaja. Rahvuslikule arstiteadusele oli vundamenti hakatud rajama juba iseseisvuse eel seltside loomise ja rahvuskeelse sõnavara arendamise näol. Henrik Koppeli (hilisema professori ja ülikooli rektori) algatusel hakkas 1903. a ilmuma ajakiri "Tervis". 1922. a asutatatakse Akadeemiline Arstiteaduse Selts meditsiiniteaduste arendamiseks. Aleksander Rammul (prof. meditsiinigeograafilise uuringu üldjuht) ning valmis see aastail 1922-1938 kõigi Eesti 11 maakonna kohta. Ernst Blessig (oftalmoloogiaprofessor) 1922. a korraldas esimese pimedate loenduse Eestis ning arendas silmahaiguste epidemioloogiat. Ernst Saareste (otorinolarüngoloogiaprofessor) töötas välja eestikeelsed kõnestestid kuulmise uurimiseks.
Iseseisvas riigis areng jätkus. Suur osa toonasest meditsiini- ja tervishoiualasest initsiatiivist oli koondunud Eesti Arstideseltside Liidu kätte Arstidepäevade korraldamine, Tervishoiumuuseumi ning ajakirja "Eesti Arst" väljaandmine (toimetajad eri aegadel professorid Siegfried Talvik, Artur Valdes). Ülikool oli neis ühingutes ning üritustes osaline läbi oma akadeemilise pere liikmete, kes olid seltsidesse koondunud 1922. a asutatatakse Akadeemiline Arstiteaduse Selts meditsiiniteaduste arendamiseks. Oluline panus Eesti kultuurilukku on mahuka Eesti meditsiinigeograafilise uuringu läbiviimine ülikooli hügieenikateedri poolt. Tööde üldjuhiks oli prof. Aleksander Rammul (1875-1949) ning valmis see aastail 1922-1938 kõigi Eesti 11 maakonna kohta. Juba 1922. a korraldas oftalmoloogiaprofessor Ernst Blessig (1859-1940) esimese pimedate loenduse Eestis ning arendas silmahaiguste epidemioloogiat
annaabi.ee 
