Arvepidamise ajalugu
rikkusi saadaolevaid makse. Enamus savitahvleid vormistati sissetuleku kohta.
Vanas Indias kasutati registritena tasse, kuhu pandi kivikesi, mis pidid tähistama siis
algdokumente. Umbes 4600 aastat tagasi leiutati Hiinas arvelaud kuulikestega. Egiptlased
arendasid peagi hieroglüüfid. Metallraha kui käibevahendi võtsid esimesena kasutusele
lüüdialased VII sajandil e.m.a.
Keskajal oli arvestus juba täiuslikum. Tekkis kahekordne kirjendamine ja selle kasutuselevõtt.
Raamatupidamine oli asukohakeskne ja koondunud feodaalinstitutsioonide ümber.
Keskajal oli Euroopas raamatupidamine lihtne. Kaupmehed pidasid oma tehingute kohta
märkmeraamatutes jooksvat arvestust.
Üheks kõige tuntumaks raamatupidamise pärandiks on Luca Pacioli (u.1445-1509) poolt
avaldatud tema põhiteos „Kahekordse kirjendamise traktaat". See teos sisaldab väga
põhjalikke ja üksikasjalikke teoreetilisi seletusi ning praktilisi näiteid. Traktaati peeti nii
annaabi.ee 
