Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
hukutavast jne, mille abil naisi on õpetatud ennast vihkama. (vrd. Shopenhauer:
"Naine on see köis, millega patuseid mehi põrgusse veetakse") Cixous räägib
enamasti meie-vormis, mis tekitab positiivse kollektiivse tunde. Tema keeles ja
süntaksis võib täheldada püüet väljendada kollektiivset feminiinset identiteeti avara,
helge ja heana. Cixous mängib häälduse ja tähenduse suhtega ja vihjab hääle
kohalolekule. Ta otsib sõnamänge, leiab assotseeruvaid kajasid sõnade vahel ja loob
oma termineid. Tema keel on tugevalt metafoorne ja tähendused mitmesed,
heterogeensed. Kõik need omadused teevad tema tõlkimise raskeks. Cixous´
kirjutised tunduvad väga subjektiivsed, kuid samas ei leia sealt ühtset "mina", kes
6
toimiks isiku või jutustajana. Pam Morris võtab naiskirjutuse kokku järgmiselt: "Ühe
annaabi.ee 
