Andrus Kivirähk "Ajaloo keerises"
Margit hakkab vinguma, et tal on kohe valgust vaja. „Ela nagu elaks
ürgajal“, porises ta veel tükk aega hiljem. Seevastu Jaan on leppiv ja võib
ka kohati öelda, et isegi alandlik Margiti kõrval. Samas kuuletub Margit
oma emale, sest just sellepärast nad vanatädile küllamineku ette
võtavadki. Margit on juba ette pessimistlikult meelestatud: „… süüa päris
kindlasti ei saa. Kui midagi üldse pakutakse, siis ainult kõdunenud
küpsiseid ja halvaks läinud assortiikomme“. Jaan ootab minekult
natukenegi positiivset, sest tal on oma vanaonu üheksakümne viienda
sünnipäevapeo mälestused head, kohati isegi lõbusad, sest vanaonu oli
naistega nalja visanud ning tantsulegi mõelnud. Nüüd lootis Jaan, et ehk
saab korralikult süüa ja veidi napsigi antakse.
Margiti vanatädi on väga jutukas ega lase kellelgi vahele rääkida; ilmselt
vanadusest tulid tal ka vastavad jututeemad, mis ei olnud just kõige
reaalsemad (kuigi see lugu isegi ei olnud realistlik)