e) Tõenäoliselt pärast 1259.a surnud Henriku "Liivimaa kroonikat" on kasutanud ka mitmed teised hilisemad kroonikud. 4. Balti ristisõja põhjused a) Sakslaste soov vallutada uusi piirkondi Ida-Euroopas, et suurendada oma asuala: Sakslaste "Tung itta" ehk "Drang nach Osten" (e Ostsiedlung Idaasustus) oli alanud 12.saj. Selle käigus hõivati ja assimileeriti seni slaavlastega asustatud alad Läänemere lõunarannikul Elbe jõe paremkaldast alates. Sakslaste edasitungi mööda rannikut pidurdas preislaste (balti hõimud) äge vastupanu ja riikluse kujunemine Leedus. Lübecki linna rajamine 1143 sai lähtepunktiks saksa kaupmeeste liikumisel itta ja edasistel vallutustel Läänemere idarannikul. b) Saksa kaupmeeste soov hõivata kaubandusmonopol Venemaaga:
Kroonika on peamine kasutatav allikas tolle aja Eesti ja Läti ajaloo kohta ning tänapäevane arusaam sõltub enamjaolt just selles kirjutatust. 3) Eellugu · Vallutuslikud huvid, selgita-põhjenda, miks? (kaupmehed, katoliku kirik, ristirüütlid, Taani ja Rootsi riik) a) Sakslaste soov vallutada uusi piirkondi Ida-Euroopas, et suurendada oma asuala: - Sakslaste "Tung itta" oli alanud 12.saj. Selle käigus hõivati ja assimileeriti seni slaavlastega asustatud alad Läänemere lõunarannikul Elbe jõe paremkaldast alates. - Sakslaste edasitungi mööda rannikut pidurdas preislaste (balti hõimud) äge vastupanu ja riikluse kujunemine Leedus. - Lübecki linna rajamine 1143 sai lähtepunktiks saksa kaupmeeste liikumisel itta ja edasistel vallutustel Läänemere idarannikul. b) Saksa kaupmeeste soov hõivata kaubandusmonopol Venemaaga:
Uus usk jõudis mingil määral assimileeruda, omaks võeti ka igapäevases elus tarvitusele tulnud ühiskondlikud-õiguslikud mõisted. Suuremad muudatused tehnikas ja käsitöös. Kultuuri muutumise eel käib rahvastiku teisenemine, muutumine, liikuvus seos linnade, kaubanduse, sõjakäikudega. Kultuurikontaktid proosatraditsiooni tulek rahvaluulesse, mõned mängud ja ajaviited, muusikariistad. ÜS: Eesti kultuur võttis vastu suure hulga uuendusi osa assimileeriti ja seoti enda varasema rahvakultuuriga. Poliitiline ja kiriklik piir Liivi konföderatsiooni ja Venemaa vahel muutus püsivaks ja selgeks püsivaks sajandeiks. REFORMATSIOON ja LIIVIMAA RIIKIDE LAGUNEMINE Olulised sündmused: Vene-Liivi sõda, mis lagundas Liivimaa konföderatsiooni; Tallinna ja Põhja-Eesti alistumine Rootsile. Rootsis oli usupuhastus juba toimunud ja niimoodi et kirik alistati kuningavõimule. Selle kaudu eestis juhised luteri kiriku organiseerimiseks. Nii lõppes
kannase lõuna- ja idaosa selle riigi koosseisu. Idapoolsetest karjalastest said Kiievi Russi vasallid ning nad võtsid vastu õigeusu. Kiievi Russi valdused praeguse Venemaa loodeosas päris 1132. iseseisvunud Novgorodi feodaalvabariik. Osa karjalasi liikus 11.-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja ja itta. Neid alasid seni hõredalt asustanud, peamiselt küttimisest ja kalapüügist elatuvaid saame püüti maksustada ning nad taandusid omakorda põhja poole, osalt nad assimileeriti. Konflikt saamide (Põhjala) ja karjalaste (Kalevala) vahel kajastub muuseas "Kalevalas". Saamipäraseid kohanimesid leidub Karjalas tänini. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (vene k. Mezozerje) segunesid karjalased samuti põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid
olnud juba varasel keskajal. Lisaks koormistele laienes talupoegade teokohustus ka mõisatööle ning üldised maksud aina kasvasid. Lisaks piirati ka talupoegade liikumisvabadust, mis viis lõpuks kogu pere sunnismaiseks muutumiseni. Eesti ühiskond, mis alates 13. sajandist puutus üha enam kokku keskaegse kultuuriga, tegi seda eeskätt kiriku ja tema organisatsiooni ning linnade kaubanduse ja käsitöö kaudu. Keskaja jooksul sai tuttavaks ja omadeks suur hulk uuendusi, mis assimileeriti eesti kultuuri. Seega oli keskaeg tõeliseks murranguajaks Eesti kultuuriloos! Rahvakultuuri muutumisele oli suur mõju kirikul, seda nii ristiusu kui ka hariduse vahendajana. Vaimulikud olid kirjutamis- ja lugemisoskusega, mida valitseva aadli kohta paraku alati ütelda ei saanud. Teine uute nähtuste tähtis vahendaja rahvakultuuri seisukohalt oli linn oma käsitööga. Linnad kujutasid endast (kõrg)kultuuri koldeid, mida seal elavad üksikud talupojad justkui ,,toitsid".
Idapoolsetest karjalastest said Kiievi Russi vasallid ning nad võtsid vastu õigeusu. Kiievi Russi valdused praeguse Venemaa loodeosas päris 1132. iseseisvunud Novgorodi feodaalvabariik. Osa karjalasi liikus 11.-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja ja itta. Neid alasid seni hõredalt asustanud, peamiselt küttimisest ja kalapüügist elatuvaid saame püüti maksustada ning nad taandusid omakorda põhja poole, osalt nad assimileeriti. Konflikt saamide (Põhjala) ja karjalaste (Kalevala) vahel kajastub muuseas "Kalevalas". Saamipäraseid kohanimesid leidub Karjalas tänini. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (vene k Mezozerje) segunesid karjalased samuti põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus.
Näitena tuuakse tihti rootslaste külalislahkust II maailmasõja lõpul ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna rootslaste lahkuse kohta ning tuhanded eestlased tõepoolest päästsid oma elu ja säilitasid oma identiteedi. Asi on aga selles, et eestlasi on suhteliselt vähe ja nendega eriti ei tegeletud. Teine asi oli massilise Soome emigratsiooniga, kuna soomlased teatud määral juba oskasid rootsi keelt. Suurem osa neist üsna efektiivselt assimileeriti. Nad kaotasid oma rahvuslikud ja kultuurilised juured ning nii mõnigi neist ei ole selle üle sugugi õnnelik. Me tahame vältida getostumist, aga teades veidi pagulaste kultuurilist tausta, peaksime aru saama, et selline hajutamine oleks vägivaldne. Nad tahavad nimelt elada kogukondlikku elu ja sugugi mitte sulanduda eestlastega, kaotades oma keele, usu ja kultuuri. Ma ei räägi juba sellest, et sugugi mitte kõik kohalikud võtaksid sellised "uuseestlased" päriselt omaks.
harilikeks pärisorjadeks. Ega need piirid rahvuste vahel pole tänapäevalgi veekindlamad. Sellel sõdade tallermaal on puhtavereline eestlane tegelikult segavereline krants. Määrav on olnud üksnes see, millist keelt on hakatud pidama emakeeleks. Saksa keele äraõppinutest said kadaka- ja väikesakslased (Kleindeutschen). Linnade baltisakslased olid geneetiliselt suurel määral eesti tõugu, Saksamaalt siia asunuid oli tühine kogus, maal aga assimileeriti eestlasteks kõik siia jäänud sõjamehed ja muud uusasukad. Kas võtta võõras omaks või mitte, on sõltunud puhtjuhuslikkusest. Mis on üldse oma? Öeldav ainult vastanduse najal. Ilma teiseta ei ole võimalik ennast defineerida ega identifitseerida. Teise omailma jaoks tõlkimise kaudu luuakse mingi kultuurisemioosis, milles tõlgitud tekstid (võõrad) muudetakse omaks. Kuid see «omastamine» pole kunagi täielik, assimileeriv, «võõrast» elementi annihileeriv. Just
Näiteks märgkaal, kuivkaal; samas saab mõõta ka energia kaudu dzaulides näiteks. Vetikate kasvu juures vabastatakse märkimisväärne kogus assimileeritud süsinikku kui eritatud orgaaniline aine. See orgaaniline aine tuleb uuesti keskkonda, vette. Erineb oma koostiselt orgaanilistest hapetest (glükolaadid kuni vitamiinid, rasv ja aminohapped, proteiinid ja lihtsüsivesinikud). Osad vetikad vabastavad ligi 70% süsinikku, mis fotosünteesi käigus assimileeriti, tagasi keskkonda. Üldiselt jääb see protsent vahemikku 0-20%. Mõnedel vetikaliikidel suureneb orgaanilise aine eritamine massilise õitsengu lõpus. Toitained ja kasv Toitained - lämmastik (meres tähtsam) ja fosfor - kõige olulisemad... Vetikad on suure kasvuga organismid (kui lämmastik ja fosfor ei ole piiravateks teguriteks). Piisava valguse ja toitainete olemasolul vetikad kasvavad kiiresti. Fütoplanktoni kasvukiirust väljendatakse kui
kaasamist õigusesse) teiseks osaks on sanktsioonide täpne kirjeldamine. Väärvandujat tababki kirjeldatud sanktsioon. Äärmiselt oluline oli just riitus, eksimise korral võis vanne pöörduda vanduja enda vastu. Kusjuures kavatsus ei ole oluline ehk kogemata rituaali sooritamisega kaasnesid automaatselt antud rituaali tulemused. Arhailine vanne oli niivõrd tugev et ristiusk ei suutnud vannet eemaldada ja seetõttu see assimileeriti kristlikku kultuuri, sanktsiooni kandja asendub paganlikust pühamehest kristliku jumalaga. Igasugused õnnetused omasid seega jumala karistuse märki. Arhailises õiguses oli võimalik luua õiguskohustus ka läbi anni. Kinkimise mõiste on arhailises õiguses tundmatu, tasutust ei tuntud. Igasugune anne eeldas vastutasu milleks võis olla midagi materiaalset või ka abstraktset. And kohustas kusjuures teiseks pooleks võis olla nii inimene kui ka keegi teistpoolest
ning sellest ajast sattusid handid tihedamasse kontakti venelastega. Handi nn vürstid2 tehti vene vasallideks ja 17. sajandil kaotasid nad täielikult sõltumatuse. Hantidelt hakati koguma jassakki orava- ja sooblinahkades. Seda tasuti esialgu handi ,,vürstide" vahendusel, hiljem maksti otse vene ametnikele. 18. sajandi algul toimus hantide vägivaldne ristimine. Lõunapoolsetel aladel olid vene mõjud tugevamad kui põhjas ja idas. Irtõsi ja Konda handid assimileeriti venelastega ja tatarlastega suurel määral 20. sajandi alguseks. 1930. aastatel kannatasid handid nagu teisedki Lääne-Siberi põlisrahvad kollektiviseerimise all, mille käigus jõukamad inimesed, nn kulakud jäeti oma varast ilma ning samaanid vangistati või tapeti. Lapsi hakati saatma vastu vanemate tahtmist internaatkoolidesse, kus õppetöö toimus valdavalt vene keeles. Sellised nõukogude võimu
oma algkodust ning jõudsid lainetena Lähis-Itta, Pärsiasse ja Indiasse. Pärsias ja Indias olid aarjalased 7.-5.saj-ks eKr pannud aluse omanäolisele kultuurile. Esimesed aarjalaste rühmad tungisid Lähis-Itta 2000-1500 eKr, neile kuulus tähtis koht Kassiitide dünastia aegses (1595- 1155 eKr) Babüloonias, Hetiidi riigis (1450-1180 eKr) ning Mitanni riigis (1475-1280 eKr). Nende esimeste aarjalaste puhul polnud tegu lausrändega, vaid üksikute hõimudega, kes assimileeriti. 1500-1000 eKr tungisid aarjalased mitme lainena Pärsiasse ja Indiasse, asustades järk-j’rgult Iraani platoo ning Põhja India tasandikud. Aarjalased olid poolrändavad karjakasvatajad ja põlluharijad, kes tõid kaasa sõjaväelise ja ülimalt hierarhilise hõimudemokraatliku ühiskonnakorralduse ning varasemast paremad relvad ja tööriistad. Pärsias panid aarjalased aluse Meedia suurriigile ning Ahhemeniidide dünastia (559 või 558 – 330 eKr) suurriigile.
annaabi.ee 
