selgitab nii mõndagi. Ehkki Toomas Paul on seisukohal, et eestlaste näol on tegu usuliselt üsna leige rahvaga, räägivad sellele - ateismikontekstis - vastu näiteks situatsioonid, kus on juttu olnud usuõpetusest (1905, 1920ndate aastate alguses, XX sajandi lõpus). Probleemi tulipunkti viimisel on nähtavasti üheks oluliseks osaks ka hirm - hirm selle ees, et paljastub see sünkretistlik logisev kaadervärk, mille me oma “ajaloolise jonni” tõttu endasse oleme assimileerinud ja mida me oleme harjunud oma maailmapildiks nimetama ning mille vastuolulisust ja puudulikkust me oleme hakanud alateadlikult tajuma. Nähtavasti selgitab see ka asjaolu, et religiooniõpetuse-alases kakluses, mida hästikasvatatumad inimesed ekslikult dialoogiks peavad, ei räägita enamasti enda seisukohtade kaitseks, vaid rünnatakse teiste nõrkusi. Selliste rünnakute kirglikus raevus on midagi religioosset ja see kinnitaks justkui nägemust alaväärsuskompleksis eestlasest,
loomulik. Kui ameeriklasi on suhteliselt väga vähe nende territooriumil rünnatud (siit ka 11. septembri sokk), siis Euroopas on võõras mitme tuhande aasta jooksul olnud enamasti ohtlik: kas sõdalane, kes tuleb röövretkele, või haige, kes kannab katku (Euroopas viimane suur laine 1340-1440), leeprat jne. Hostis on ladina keeles nii "külaline" kui "vaenlane", vrdl inglise guest ja host (võõrustaja) ja hostile vaenulik. Prantslased on immigrante küll edukalt assimileerinud (nt selliste prantsuse kultuuri kuulsate esindajate nagu Charles Aznavour, Yves Montand, Amedeo Modigliani, kuid tõmmunahaliste ja eriti võõrasse religiooni kuuluvate immigrantidega on hätta jäädud. Üks põhjusi: prantslased on üks sekulaarsemaid Euroopa rahvaid (eestlased veel sekulaarsemad!). On muslimi haritlasi, kes heidavad Prantsusmaale ette, et sekularismist tehtud "religioon". Samas see mõistetav Prantsusmaa ajaloo valguses, kus katoliku kirik
-) Marcuse pidas koos Hegeli ja Marxiga ühiskonna arengut dialektiliseks protsessiks. See peaks olema liikumine jaatuselt eitusele, aktsepteerimiselt resisteerimisele. -) Moodne ühiskond on aga selle dialektika halvanud. Vastupidi Marxi prognoosidele kapitalistlik kaubatootmine suudab end ise stabiliseerida luues kunstlikult uusi vajadusi ja pannes inimesi nende nimel töötama. -) Ka ideoloogilises arengus pole mingit dialektikat. -) Olemasolev elulaad on täielikult inimteadvuse assimileerinud. Milleks veel rahulolematus, kui töölised sõidavad Cadillacidega ja süüa jätkub kõigile. -) Niisiis isegi töölisklassi juures pole mingeid kriitilisi ideid ega mingit revolutsioonilist mentaliteeti. -) Niisiis proletariaadile ei saa lootust panna. Kui kriitika olemasoleva süsteemi suhtes kusagilt tõuseb, siis kriitilise intellekti "suure keeldumise" (the great refusal'I) läbi. *) Seda kannaks üliõpilaskond, kellega ühinevad töötud, rõhutud rassid, õiguseta
● putuktoidulistel loomadel 70 – 80% ● enamustel herbivooridel 30 – 60% ● fütoplanktonist toituvatel zooplankteritel 50 – 90%. Kõige väiksema efektiivsusega imetaja on hiidpanda, tema suudab oma toidust energiat kätte saada vaid 20% selle energiasisaldusest. Kõige väiksema efektiivsused esinevad veekogude setetest toitujatel, kelle toidu orgaanilise aine sisaldus on väga väike. Ühel krabiliigil on mõõdetud selleks 0,19%. Kui organism on energia omandanud e. assimileerinud võib ta seda kasutada kaheks otstarbeks. Hingamine e. respiratsioon hõlmab endas keha alalhoidmise (vigastuste ja muude kahjustunud struktuuride pärandamise) ja eluprotsesside käigushoidmine. Teine energia kasutamise viis on kasvamine ja sigimine, mida kokku nimetatakse produktsiooniks. Seda osa (protsenti) omastatud energiast, mis organism investeerib kasvüks ja sigimiseks kutsutakse kasvu e. produktsiooni efektiivsuseks. Eriti oluline on see pärameeter karjakasvatajatele
annaabi.ee 
