võimaldada ka sillale rongiliiklust. Sildu tugevdati jäigastustalade ja kaldvantidega, et pidurdada pikivõnkumist ja saavutada suuremat stabiilsust. Samuti suurendati silla laiust, et tagada põikjäikus. Suureks väljakutseks Ameerikas sai Niagara joa kuristikku ületava silla ehitus. Silla projekteerijaks oli Roebling, keda peetakse rippsildade ehituse isaks. Ta töötas välja parima tarnidussüsteemi, jäiga sõidutee ja neid omavahel ühendava ripptrosside süsteemi ning lõi täpse arvutusteooria. Tema tippsaavutuseks võib pidada Brooklyni silda (ehituse lõpetas tema poeg), mis oli 43 aastat maailma pikim rippsild. Järgmise suurkujuna rippsillaehituses kerkis esile O. H. Ammann, kes projekteeris Bayonne, Priboroughi, 4 Verrazano-Narrowsi silla (4,8 km, 1300 m rippava, 6 sõidurada kummalgi korrusel) (Matve 1978). Rippsilla iseloomulikus tunnuseks on see, et tema liiklust kandev osa ripub
haripunktile N. Liidus kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail, kus monoliitne raudbe- toon tsiviil- ja tööstusehitusest tõrjuti praktiliselt kõrvale. Praeguseks on meil normaalne su- he monoliitse ja monteeritava raudbetooni vahel jälle taastunud. Õhukeseseinaliste suureavaliste raudbetoonkonstruktsioonide (raudbetoonkoorikute) ehitami- ne algas juba enne I Maailmasõda, kuid nende laiem levik on seotud vastava arvutusteooria väljatöötamisega neljakümnendail aastail ja hiljem. Eestis algas raudbetoonkonstruktsioonide levik 20.-nda sajandi esimeselteisel aastakümnel. Euroopa ulatuses silmapaistvateks ehitisteks olid Tallinna Miinisadama koorikud avaga 35x35 m, Kasari sild (tollal Euroopa pikim raudbetoonsild), Vene-Balti tehaste monoliitsed silindri- lised koorikud, Tallinna merekindluse rajatised. Projekteerima hakati Eestis raudbetoonkonst-
haripunktile N. Liidus kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail, kus monoliitne raudbe- toon tsiviil- ja tööstusehitusest tõrjuti praktiliselt kõrvale. Praeguseks on meil normaalne su- he monoliitse ja monteeritava raudbetooni vahel jälle taastunud. Õhukeseseinaliste suureavaliste raudbetoonkonstruktsioonide (raudbetoonkoorikute) ehitami- ne algas juba enne I Maailmasõda, kuid nende laiem levik on seotud vastava arvutusteooria väljatöötamisega neljakümnendail aastail ja hiljem. Eestis algas raudbetoonkonstruktsioonide levik 20.-nda sajandi esimeselteisel aastakümnel. Euroopa ulatuses silmapaistvateks ehitisteks olid Tallinna Miinisadama koorikud avaga 35x35 m, Kasari sild (tollal Euroopa pikim raudbetoonsild), Vene-Balti tehaste monoliitsed silindri- lised koorikud, Tallinna merekindluse rajatised. Projekteerima hakati Eestis raudbetoonkonst-
annaabi.ee 
