Kõneanalüüs Kersti Kaljulaid
ning esitada see maitsekalt. Püüan käesoleva kirjutisega analüüsida, kuidas Kersti
Kaljulaiu kõne seekord õnnestus.
Ettekanne algab äramärkimisega, mille puhul üldse kokku on tuldud ja mis
minevikus toimus. Üsna pea seotakse minevik ja praegune poliitiline olukord ning
“antakse tuld”. Kõigepealt antakse kogupauk sotside pihta ning jätkatakse
konservatiivide tampimisega, jäädes siiski viisakaks. See on strateegiliselt hea käik
kritiseerimaks tänaseid poliitika- ja arvamusekujundaid, jäädes samal ajal presidendi
institutsioonile omapäraselt erapooletuks. Haaratakse mõlema vaate esindajate
tähelepanu. Samal ajal jääb kuulajaisse küsimus, et kumma poolt kõneleja siis ikkagi
on.
Kõne jätkub siinkohal huvitavalt. Tuld antakse küll edasi, aga enam ei sihita
seda konkreetsete maailmavaadete ega erakondade pihta, vaid poliitikamaastikule
üldiselt. Kaljulaid ei vali siin poolt vaid viibutab emalikult laste poole näpuga, otsekui
annaabi.ee 
