päritolu. Sokratese ainus eesmärk oli kaaskodanike kõlbeline kasvatamine. See väide ei tähenda, et Sokrates ennast rumalaks pidas, vaid pani inimesi endast kriitilisemalt mõtlema. Teine lausepool räägib esimesele vastu, seega arendab see mõtlemist ja laiendab teadmisi, lõpmatult. Sealt tuleb ka ütlus ,,inimene õpib kogu elu". Mina arvan, et kui sellest tsitaadist mõelda, tekib kohe vasturääkivus iseendaga, mõeldes mida ma ikkagi tean ja mida mitte. See viib edasi arutlemiseni, mis nõuab poolt- ja vastuväiteid, et kummagi väite poolt olla. Usun, et sealt algab see hetk, kui inimesed muutuvad enesekriitilisemaks, sest seda tsitaati võiks analüüsida, võttes aluseks filosoofilised põhimõtted. Kuna filosoofias ei ole ühelgi küsimusel kindlat vastust, siis ei saagi leida seda kindlat vastust, mis tähendab, et inimesed pettuvad oma teadmistes ja võimetes mõtteid analüüsida. Sokratese järgi on ka sõnal filosoofia teine tähendus
„Vanasõna „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ kajastab ürgset tabu, millel oli kunagi sügavalt maagiline mõte – kui räägid sellest, mis on tähtis, võid ta kaotada. Hiina vanasõna ütleb: „Mida sügavam on jõgi, seda vaiksem ta on“, st tark inimene räägib vähe.“ (Niiberg, 2011) Inimestel on kombeks väga palju rääkida. Alates viisakusest peetud tühistest „Jube ilm täna, eks?“ vestlustest kuni õpetaja käsul asjalikult mõne kirjandusteose üle arutlemiseni. Me mitte ainult ei räägi, vaid argumenteerime, vaidleme, süüdistame, küsime, jutustame, seletame, lobiseme ning see loetelu jätkuks veel pikalt. Kuid millise mulje see meist jätab? Kõige lihtsam on tuua näide igapäevasest koolielust. Gümnaasiumis oldud aeg on tõestanud, et ükskõik kui intelligentse mulje inimene alguses endast jätta võib, kui ta valel ajal oma suu lahti teeb, langeb mu arvamus temast automaatselt. Asi läheb hullemaks, kui puutun kokku inimestega,
annaabi.ee 
