jooksma. Vargamäe põllulapid olid söötijäänud, hooned oli osaliselt lagunenud, ning need vajasid remonti. Vargamäe krunt oli suuremosa, kas rohusoo või samblaraba männijässidega. Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soopealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus lainetas veel elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevadeti suurvetega ja sügisvihmadega pidi seal otse kui järvepealne olema. Aruheinamaad oli seal vaid väike lapike. Natuke Vargamäest eemal oli ka suurem metsaheinamaa, ning seal pidi isegi hea metsatükk olema. Andres oli Vargamäe ostnud seetõttu, et teised sobilikud talud oli juba ära ostetud või pole müüdud. Oli ka kallimaid kohti müügis, aga nende peale Andrese hammas ei hakanud. Andres pole sellise kaalutusega Vargamäed ostnud, et hiljem saaksid mingid vöörad inimesed selle koha üle võtta, vaid et tema omad lapsed selle taluga edasi tegeleksid
" "Juba läbikäidud maa järel otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju, arvu poolest üle poolteise saja tiinu. Aga suurem osa sellest oli kas rohusoo või samblaraba männijässidega. Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soonepealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus praegu lainetas alles elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevadeti suurveega ja sügisvihmadega pidi siin küll otse järvepealist oletama. Aruheinamaad oli kodumail ainult väike lapike." Põldude mulla all oli palju kive, mida ei olnud võimalik näha ning kündmisel lõhkusid need kivid Andrese tööriistu. Talu vajas väga palju tööd. Oli vaja palju kraave kaevata, kive koristada ning ka hooned vajasid remonti. NÄITED: "Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevsus: risakile ja laokile hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli
annaabi.ee 
