Suulise kõne peamiseks funktsiooniks on partnerite vahetu suhtlemine. Kõne on süntaktiliselt vähe hargnenud, oluline on intonatsioon, paralingvistilsed vahendid.Kasutatakse enimkasutatavaid sõnu, esineb sõnakordust ja palju asesõnu. Mõistmist soodustab situatsioon. Sisekõne peamiseks funktsiooniks on oma tegevuse planeerimine ja reguleerimine ning vaimse tegevuse teenindamine. Sisekõne areneb suulise kõne baasil ja on sellega võrreldes veelgi vähem hargnenud. Ei vaja täpset artikuleerimist, toetub ainult kujutlestele sõna hälikkoostisest. Kirjalikku kõnet kasutatakse peamiselt mittevahetuks suhtlemiseks. Mõistmist ei toeta paralingvistilised vahendfid ega situatsioon.Kirjalik kõne on kõige enam hargnenud, kasutatakse keerulisemaid lauseid, kirjavahemärke, sõnavalik on laiem. Mis on suulisele kõnele iseloomulikud tunnused? Suuline kõne on süntaktiliselt vähe hargnenud, eriti dialoogi repligid. Olulist rolli
Ei tohi klassis orienteeruda ka keskmisele õpilasele, sest nõrgemad vajavad materialiseerimisvahendeid pikema aja vältel. • Üleminekuetapp vaimsele toimingule. Minnakse üle sosinkõnele, harjutatakse ülesannete täitmist kiirendatud tempos, muudetakse teadlikult hääle tugevust ja töö tempot. Etapp on küllaltki oluline, sest vaikse artikuleerimise keelamine suurendab vigade arvu 3-4 korda. Seda on tõestanud eksperiment, milles I—II klassi lastel takistati etteütluste ajal artikuleerimist: lastel tuli suu lahti hoida või midagi suus hoida (A. Luria). Vajadusele kaasa artikuleerida viitab ka nende laste endamisi lugemine, kes on alles üleminekul veerimiselt sõnade kaupa lugemisele. Sel juhul on alati märgata huulte liigutusi. • Vaimse toimingu sooritamine automatiseeritult. Kasulik on õpetatav toiming lülitada operatsioonina mingi teise toimingu koosseisu. Sel etapil puudub vajadus välise resultaadi järele, tulemus on mõtteline (sisekõne).
6. Harjutatakse valesti loetud variante märkama ja parandama (verifitseerima). Vaata lk 48 “Aabitsa ja tv kasutamise üldised pm” [4] Töövõtted sõna häälikkoostise taastamiseks: Kõige olulisemaks peetakse kaashäälikule järgneva täishääliku mõju häälikute koartikulatsiooni taastamiseks (uu→suu, ii→sii). Normikohast siiret konstrueerides tehakse sültuvalt täishäälikust mõneti erinevaid hääldusliigutusi. Selleks peab aga enne kaashääliku artikuleerimist teadma täishäälikut. Seejuures on keerulisem seostada kaashäälikut diftongiga, sest mõju avaldab ühend tervikuna (sai - kas saa-i või sii-a). Täishäälikute ettehaaramist peaks harjutama enne suluta kaashäälikute õppimist. Nt häälik s (k, l, p) hääldatakse silbi alguses lähtuvalt õpitud täishäälikutest: (UU (II, EE). Topelttähed on sel juhul mõlema orientiiri rollis - neid hääldatakse ülipikalt ja need mõjutavad kaashääliku
annaabi.ee 
