silbistruktuuri realiseerimiseks. Sõna hääldamine on meelevaldne ja muutlik. Ülekaalus on nominatiivne sõnavara. Eesti laps omandab sel perioodil kõnetakstide mudelid. Teise eluaasta keksel jõuab laps paradigmaatilise foneetika etapile, mida iseloomustab ssõnade vastandamine üksteisele häälikkoostise poolest ja aktiivne sõnavara omandamine. Oluline on vähemalt osaliselt õigete häälikute kasutamine sõnas. Eakohase arengu korral ennetab foneemikuulmise areng artikuleerimise arengut. Etapi lõpul on lapse sõnavara paarkümmend kuni paarsada sõna. Grammatika omandamise periood: teise eluaasta lõpust 9-10 a. Grammatika omandamine algab kahesõnalausete kasutamisega teise eluaasta lõpul. Juhtivaks on lapse kõne süntaktiline areng. Morfoloogilised vormid tulevad kasutusele ainult süntaktilistes konstruktsioonides,mis neid vajavad. Kahesõnalause kujutab endast esialgu süntagmaatilist grammatikat e. lekseemigrammatikat. Lauses paigutatakse
Õpiküsimus Vastus Allikad 1. Millist informatsiooni töötleb See on mõeldud fonoloogilise ÕO9 töömälu fonoloogiline komponent informatsiooni lühiajaliseks (phonological loop)? säilitamiseks. Seal toimub informatsiooni säilitamine, aga ka mälujälje pidev värskendamine korduva artikuleerimise abil. 2. Millist informatsiooni töötleb Selles komponendis hoitakse visuaalset ÕO9 töömälu visuaal-ruumiline ja ruumilist informatsiooni. See on komponent (visuo-spatial sketch- süsteem säilitamaks ja manipuleerimaks pad)? visuaalselt infot. Nagu fonoloogiline komponent, on ka see piiratud mahuga. Visuaal-ruumiline komponent salvestab
taastamine Aitab objekte meeles pidada visualiseerimiseks. Eristatakse kahte alakomponenti: fonoloogiline hoidla (toimub info säilitamine) ja artikulatoorse kordamise komponent (mälujälje pidev värskendamine korduva artikuleerimise abil) 2. Millist informatsiooni töötleb Visuaal-ruumilise töömälu ülesandeks on ÕO9 töömälu visuaal-ruumiline komponent hankida mõtestatud teavet objektide (visuo-spatial sketch-pad)? välimuse ja funktsioonide kohta, säilitada nende kujundeid, positsioone. Hoitakse erinevat visuaalset ja ruumilist infot.
helitu kontrast). Segistatakse r-l, t-k ja mõningaid teisi [v-r Sandril vävar, st metatees]. Substituudid on normaalse arengu korral akustiliselt erinevad, artikulatoorselt lähedased. Väärarengut osutavad sellised substituudid, mis on akustiliselt lähedased. EE keele põhjal eelnevale lisaks (E. Lepik) - häälik ei tule kasutusele kõigis positsioonides (näit kaashäälikuühendites hiljem) - hääliku artikuleerimise tugevus ei pruugi olla küllaldane - esineb totaalset palatalisatsiooni (põhjuseks lihaste nõrkus) - võõrsõnades võivad ära jääda sõnaalguse rõhutud silbid, aga ka oma sõnadel võib alguskonsonant ära jääda [Katril ko=trikoo] Dasinger (1997) Pikkusopositsioon Eesti keele kohta Vihman 1971,1976 Pikkusopositsioon : päris väiksena helitute konsonantide (obstruentide) puhul rohkem pikki kui vaja, vokaalide puhul pigem rohkem lühikesi. Vanus 1
Kui laps tuleb ülesande täitmisega peast toime, on edaspidine materialiseerimisvahendite kasutamine tema arengu pidurdarnine. Ei tohi klassis orienteeruda ka keskmisele õpilasele, sest nõrgemad vajavad materialiseerimisvahendeid pikema aja vältel. • Üleminekuetapp vaimsele toimingule. Minnakse üle sosinkõnele, harjutatakse ülesannete täitmist kiirendatud tempos, muudetakse teadlikult hääle tugevust ja töö tempot. Etapp on küllaltki oluline, sest vaikse artikuleerimise keelamine suurendab vigade arvu 3-4 korda. Seda on tõestanud eksperiment, milles I—II klassi lastel takistati etteütluste ajal artikuleerimist: lastel tuli suu lahti hoida või midagi suus hoida (A. Luria). Vajadusele kaasa artikuleerida viitab ka nende laste endamisi lugemine, kes on alles üleminekul veerimiselt sõnade kaupa lugemisele. Sel juhul on alati märgata huulte liigutusi. • Vaimse toimingu sooritamine automatiseeritult. Kasulik on õpetatav toiming lülitada
parandada oma vigu. Nimetamisoskus Nimetamisoskus võimaldab meil varem omandatud ning pikaajalisse mällu talletatud sõnu leida ning kasutada suhtlemise või testülesannete käigus. Hästi arenenud ning kiiresti toimiv nimetamisoskus on ladusa kõne- ja keelekasutuse ning sujuva kommunikatsiooni üks aluseid. Nimetamisoskus eeldab sõnade olemasolu mälusalves, sealt sõnade 7 kättesaamise ning artikuleerimise automatiseeritust. Nimetamisoskus ei ole samane sõnavara kasutuse ja mahuga. Raskused nimetamisoskuses: · Sobivate sõnade mitteleidmine; · Mittesobivate sõnade aktiviseerumine ning kasutamine; Mittesobivad sõnad võivad aktiviseeruda semantilise ja/või leksikaalse kokkukuuluvuse alusel, nt maja asemel kodu või kõlalise sarnasuse alusel, nt nirk asemel kirp; · sõna või sõna laguse kordamine, nt auto-auto, ma-maja;
Q1: sada /sata/ Q2, Q3: saada (kiri) /sa:ta/, (tahan) saada /sa:ta/ kada /kata/ kata /kat-ta/, katta /kat-ta/, karda /kar-ta/, karda /kar-ta/ hara /hara/ harta /hart-ta/, karta/kart-ta/ kare /kare/ (nende) kaarte /ka:rt-te/,(neid) kaarte /ka:rt-te/ (Eristus Q2 Q3 sünnib juba rõhulaadi toimel vt allpool "Fonoloogiline aktsent".) 4.2.2 Silp kui artikuleerimise alus. Fonotaktika. Kuna häälikud ei avaldu kõnes isoleeritult, vaid hääldusliigutuste jadadena, siis väikseim dünaamiliselt terviklik hääldusüksus on silp. Ehkki kogemuslikult tajume silpi hõlpsasti, ei ole teda lihtne defineerida (seda on üritatud teha, lähtudes erinevustest helilisuses, hääldustugevuses või rõhus, kuid kõigiks erijuhtudeks sobivat lahendust pole leitud). Lihtsam on näha funktsiooni: silpe vajame sidusa kõnevoolu liigendamiseks
normaalseks arenguks elutähtsad asjad. Nagu ka paljude teiste foobiate puhul, ulatuvad selle hirmu juured ilmselt lapsepõlve. Kui selle foobia käes kannatad, on oluline otsida professionaalset abi, et sinu elu oleks vähegi normaalne. (Maailma...) Hipopotomonstroseskvipedaliofoobia - hirm pikkade sõnade lugemise või välja hääldamise ees Üks huvitavamaid ja veidramaid foobiaid on hirm pikkade sõnade lugemise või artikuleerimise ees. Raske on aru saada, kust selline foobia alguse saab, kuid arvatavasti on sellel seos koolisüsteemiga. Kui tead kedagi, kes kardab pikki sõnu, siis jäta ta lihtsalt rahule, ära sunni teda takka. (Maailma...) Pediofoobia nukude kartus Termin tuleneb kreekakeelsest sõnast `pais'. See liialdatud hirm nukkude ees, võib laieneda ka lastekartuseks. (Waters 2005: 46) Penterafoobia ämma kartus
aga kasutatakse abivahendeid. Toimingu harjutamine väliskõnele tuginedes. Ülesanne sooritatakse küll peast, kuid hargnenult. Operatsioonide tulemus fikseeritakse verbaalselt. Väga ilmekas näide on algaja lugeja "vaikne lugemine". Isegi kui puudub hääl, on suuliigutused täiesti jälgitavad. Häälimine on märgatav (ja ühtlasi vajalik) ka kirjutamisel. Katsed on näidanud, et artikuleerimise takistamine kirjutamise ajal (lapse suu lahti, midagi suus) põhjustab tavakooli I-II klassis kirjavigade mitmekordset kasvu. Abiõppelapsi iseloomustab oma tegevuse vähene verbaliseerimine (toimingute) õppimise ajal, mis ilmneb ka keeleülesandeid täites. Üleminek vaimsele tegevusele. Tüüpiliseks peetakse verbaliseerimise vähenemist, sosinkõnele tuginemist. Kuid sosinkõnele saab laps tugineda siis, kui ta varem suutis
Osaliselt ta teeb seda. Mis üksus siis aga imiteerimine toimub? Paljudes keeltes selleks silp. Eesti keeles mõistmiseks on vaja korrata aga vähemalt kõnetakti. Muidu ei saa aru. Vaja on seega silbirühma korrata. Venekeeles jälle rõhk on oluline. Kõnetud lapsed ometi nad midagi saavad aru, mida nad siis teevad? Arvatavasti, see on üks võimalustest kaasa artikuleerida , korrata, - aga seee ei pea olema absoluutne. Just raskete , keerukate ülesannetega just see artikuleerimise osakaal tõuseb. Analüüs sünteesi kaudu - Esialgsed tajutavad signaalid loovad esile kujutluse, tekib hüpotees sellest sõnast/sünavormist ja siis jrgneb aitab kontrollida hüpoteesi õigsust. Viimasel ajal on semnatika ja pragmaatika uurimise osakaal tõusnud. See hüpoteesi looomine toetub semnatikale/tähenudsele ehk tähendusets lähtudes kontrollime, kas ooli see sõna või mitte. JA see on pm õige seisukoht.
Samas on olemas katsetulemused, mis kinnitavad töötlustasandite mõju sõnalise mälu "headusele" (Rogers, Kuiper ja Kirkes, 1977). Töömälu Peale paarikümneaastast ,,moodsat" mälu-uurimist sai selgeks, et lühimälu tuleb vaadelda laiemalt kui seda seni on tehtud. Baddeley (1976, 1989, 1992) on esitanud uue ja keerukama lühimälumudeli töömälu nime all. Baddeley järgi koosneb töömälu kolmest komponendist. esimene neist on artikuleerimise fonoloogiline kodeerimisahel, mis langeb kokku esialgse lühimälu mudeli sisuga. Teiseks töömälu komponendiks on ,,visuaalruumiline märkmik", mis lubab visuaalseid kujundeid ajutiselt ala hoida ja nendega manipuleerida. Visuaalruumilise märkmiku kasutamise näiteks on mööbli mõtteline ümberpaigutamine tuttavas ruumis, näiteks oma isiklikus elutoas. Siin on vaja töömälus
annaabi.ee 
