Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria. Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks. Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis.
kinnisi silpe CVC(C). Kõige enam erinevad keeled selle poolest, mis kombinatsioonides üldse võivad häälikud liituda. Vastavad reeglistikud selle või teise keele jaoks võtab kokku fonotaktika. 4.3. Konsonandisüsteemid Kuigi häälduselundid on kõigil inimestel ühesugused, ja nagu nägime, ka häälikumoodustuse alused on ühtsed, on iga keel välja kujundanud oma ainulaadse hääldusvahendite inventari (vt vokaalid). Ühegi keele ükski häälik ega silp ei kattu, ei artikulatoorses ega akustilises plaanis, mõnes teises keeles leiduva analoogilise hääliku või silbiga. Häälikuvara stabiilsuse ja toimimiskindluse tagab häälduse süsteemne olemus eri häälikuid koos hoidvad struktuursed seosed. Skeem 7 m' m r' r n' n l'
annaabi.ee 
