ka seltsi esimees. Pani aluse eesti keele hääliku- ja vormiõpetusele. Kirjutas õpetlikke ja naljakaid lugusid talupoegadele mõeldud kalendrisse. Kirjanduslik looming Õpetlikud naljajutud kalendrilisades nt ,,Kalendritegija kimbus" (1846) Kolm pikemat eesti keelset luuletust ,,Suur on Jummal so ram", ,,Piibo jut" ja ,,Järva- ma vanna-mehhe õppetussed" Kaheksa kunstmuistendit nt "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik", "Emajõe sünd", "Keelte keetmine", jt Kaks tähtsat arstiteaduslikku uurimust (südamehaigustest ja düsenteeriast) Kalevipoeg Faehlmanni peetakse eesti eepose kirjutamise mõtte algatajaks. Ta pidas ÕESi koosolekul 1839. aastal ettekanded "Die Sage vom Kallewi poeg" ("Muistend Kalevipojast"). Ettekandes visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
uurimisega, käsitles astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist, tegi ettepanekuid eesti keele ortograafia uuendamiseks Oma keelealaste töödega pani Faehlmann aluse eesti keele hääliku- ja vormiõpetusele. Eesti keele luulevõimelisust katsetades kirjutas kümmekond luuletust antiiksetes värsimõõtudes (tuntumad epigramm ,,Üks mõnnigi teine" ja dialoogiline luuletus ,,Piibo jut" Looming Faehlmanni sulest on ilmunud kaks arstiteaduslikku uurimust: doktoriväitekiri südamepõletikest ,,Observationes inflammationum occultiorum" (,,Tähelepanekuid varjatud põletikkudest", 1827) ja käsitlus düsenteeriaepideemiast Tartus ,,Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846" (,,Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel", 1848). Oli esimene, kes hakkas eesti rahvaluulet kasutama kirjanduse algmaterjalina Eesti rahvusmütoloogia looja Oli eesti eepose ,,Kalevipoeg" mõtte algataja
Vanemates kirjandustekstides tuuakse alkoholi kahjulikkusest kõnelema kirikuõpetaja. Kirikuõpetaja kui tegelane lisab veel oma hoiatuse ja patuidee. Ta esindab kiriku seisukohta. meditsiiniline diskursus, Piiblis on ka toodud veini ravitoime, kus seda soovitatakse vee asemel (sest vesi oli lõunapool reostunud, ebakvaliteetne). 19.saj keskel rääkisid paljud meditsiiniharidusega kirjanikud alkoholi kahjulikkusest, hoiatasid selle eest. Teemast kõnelemisel kasutatakse spetsiifilist arstiteaduslikku sõnavara ning teaduslikult kirjeldavat stiili. Siit saab alguse suundumus, mis kestab edasi järgmise sajandini. Näiteks Kreutzwaldi ilukirjanduslikus mõttes tuntuim alkoholiprobleemi käsitlev tekst on „Viinakatk“ – see pole originaalteos. 19.saj keskel tekib Euroopas karskusliikumine, mis puudutas paljude maade alamkihte, sh talupoegi. „Viinakatk“ on vaba tõlge ühe šveitsi autori samanimelisest tekstist
araabia / islami tsivilisatsioonis juba meie ajaarvamise aastatel). Sellist fenomeni on seletatud riigistruktuuride tugevnemise ja kindlustumisega, mis tõi kaasa vajanduse neid õigustada. Argumendid vastavas vallas saadi sageli religioonist või mütoloogilistest alliaktest, mis omakorda tõstis viimaste tähtsust ning mõju kõigile ühiskondliku arengu aspektidele. Need meditsiiniloolased, kes jälgivad eelkõige anatoomiliste teadmise arengut ja levikut, kui olulist markerit arstiteaduslikku mõtte arengus, armastavad muistse Egiptuse puhul eriti peatuda balsameerimisel. Balsameerimine, mis kujutas endast keha säilitamist hauataguse elu vajadusteks, oli töö, millega tegelesid siiski eeskätt spetsiaalsed isikud, mitte arstid. (Sama tendents jätkub kuni 19. sajandini kirurgid, haavatohtrid, olid hoopis teine ja põrmugi mitte nii auväärne seltskond kui õppinud arstid...) Niisiis unustame siinkohal balsameerimise, et arstikunsti arengule keskenduda.
parandamist õpetamise ja harimise kaudu. 1751 a haigestus Wilde aga väga raskesti rõugetesse ja jäi hädavaevalt ellu. See andis tõuke otsusele õppida arstiteadust. Tee viis tagasi Königsbergi ülikooli arstiteaduskonda. Wilde töötas tosin aastat noormehi õpetades ja arstipraktikat pidades, enne kui doktoriau vastu võttis. 1765 a kaitses ta doktoriväitekirja Greifswaldis. Samal aastal tuli Riiga, kus hakkas välja andma arstiteaduslikku ajakirja Der Landarzt (1765-1766). Riiast läks Põltsamaa lossiomaniku Lauw kutsel Põltsamaale. Siin saab teoks eestikeelse arstiteadusliku ajakirja (Lühhike öpetus) väljaandmine ning hiljem kahe saksakeelse ajakirja Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft (arstiteaduslik, 1766) ja Lief- und Curländische Abhandlungen von der Landwirtschaft (majandusalane, 1770) toimetamine. Elu lõpuaastatel tegeles W aadlinoormeeste õpetamisega. Suri Põltsamaal 17.
annaabi.ee 
