materjale, eelkõige nn saunaseadusi, mis kaitsesid saunaskäijaid kurjategijate eest. Saunariietest sai aga rikkust näitav sümbol, seetõttu määrati 1581.aastal ametivõimude poolt kindlaks maksimaalne summa, mida tohtis supelmantlite kaunistamiseks kulutada. Taudide tekkimine ja kümblusmoraali silmanähtav langus, mis ilmnes selles, et nii mõnigi saun vääris bordelli kui sauna nime, viis kümbluskultuuri täieliku allakäiguni Kesk-Euroopas. Barokiajastul hoiatasid arstiteadlased veega keha pesemise halbade tagajärgede eest, mis pidi vähendama inimese elujõudu. Samasugust paha mõju kardeti ka puhtast õhust. Nahale kogunevat mustuskihti vaadati kui kaitsekihti, mida võis vähesel määral piima või veiniga maha tupsutada. Hakati kasutama hoopis puudrit ja parukaid, mis näitas kombelisust ja peitis mustust, haisu vastu aitasid aga kõikvõimalikud lõhnaõlid. Lisaks kasutati ka iluplaastreid, mis varjasid vistrikke ja mädaville.
Selle asemel aurutatakse neid kohe pärast korjamist, et takistada käärimisprotsessi, seejärel rullitakse ja kuivatatakse. Kääritamata rohelise tee lehed sisaldavad palju rohkem tervislikke aineid, mida nimetatakse polüfenoolideks, kuid 5 mis kääritamise käigus mustas ja oolongi tees keemiliselt muutuvad. (Nadine Taylor 1998:16-17) 1.3 Rohelise tee tervislikkus 1970. aastatel avastasid arstiteadlased, et mõõdukas koguses joodav roheline tee on suuteline (Nadine Taylor 1998:11-12): · tugevdama immuunsüsteemi, sest ta võitleb oksüdantide ja vabade radikaalide vastu; · takistama normaalsete rakkude muutumist vähirakkudeks; · aitama reguleerida kolesteroolitaset; · vähendama infarktiohtu, muutes verelibled vähem kleepuvaks; · aitama konrollida vererõhku ja veresuhkru taste; · kaitsma viiruste, seente ja toidubakterite eest;
enamikul liikidel ka leiukohti. Põhjalikumalt on käsitletud Eestimaa kubermangu taimestikku, Liivi- ja Kuramaa osa põhineb rohkem kirjandusallikatel. Ledebouri järglaseks TÜ-s ja botaanikaaias sai tema õpilane Alexander Georg von Bunge , kes oli ühtlasi ülikooli esimene botaanikaprofessor, varasemad olid loodusloo professorid. Ta oli ka botaanikaia juhataja 1836-1867. Bunge õhutusel hakkasid botaanikaga tegelema mitmed tema õpilased (Fr. Schmidt, Ed. Russow, P. von Glehn, G. Pahnsch), arstiteadlased (Ed. Lehmann), pastorid (Schmidt, Gebhardt, Bruhns) jt. Mitmed Bunge õpilased asusid hiljem tööle Peterburi botaanikaaeda. 1849. aastast andis Bunge välja Balti kubermangude taimede eksikaatkogu "Flora Exsiccata Liv-, Est- und Kurlands", mida ilmus 10 sajalehelist mappi. Eksikaatkogum on herbaariumitaoline kogum. Friedrich Karl Schmidt saavutas rahvusvahelise tuntuse geoloogi ja paleontoloogina. Eesti
Keskajal saab surm olema pigem osa teoloogilisest diskussioonist (ning kirikumeestest olulisemdad tegelased surivoodi kõrval kui tolleaegsetest arstidest). Uuel tasemel diskussioonid algavad uusajal. Esialgu siiski defineeritakse nii elu kui surma puudumist kui surma kui elu puudumist. Elu teoreetilisemaks kriteeriumiks saab liikumine (nüüd siis juba kehavedelike, aga ka ainevahetuslikud protsessid). Uus- valgustusajal (17.-18. sajandil) asusid arstiteadlased siiski üha enam uurima neid protsesse, mis surnud kehaga aset leiavad. Jälgiti muutusi kehapinnal, koolnukangestust ning algavaid lagunemisprotsesse. 18. sajandi keskel, lähtudes Georg Stahli (1660-1734) keemia-alastest ideedest, vaadeldi laiba lagunemist füüsikalis-keemilise protsessina, märgina sellest, et elule omane vitalistlik tung on keha maha jätnud ning viimane on jälle tavaliste mateeria seaduste
annaabi.ee 
