rändamise teed", pooem ,,Lembitu", ,,Reinuvader Rebane", ,,Kalevipoeg" (1862), ,,Eesti rahva ennemuistsed jututd"(1866), ,,Angervaksad"(1861), tema lauluparemik ,,Viru lauliku laulud". Rahvavalgustuslik tegevus: ,,Viina katk" teos lõpetamaks joomarlust rahva seas, ÕES-tegi ettepaneku jätkata Faehlmanni tööd, ,,Maarahva Kasuline Kalender", Eesti I populaarteaduslik ajakiri ,,Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on", ajakiri ,,Maa ja mere pildid", ajakiri ,,Sipelgas", arstiraamatud ,,Lühikene õpetus tervise hoidmisest","Kodutohter". Tähtsus: kirjutas eepose, palju didaktilist loomingut, valgustas iseseisvumisaja ja rahvaluule avamisega, muinasjutud käsitlesid tolleaegset maaelu, ennemuistsed jutud on kaasa aidanud ka Eesti kunstipärase proosa/sisu- ja vormikäsitluse arengule, tõi luulesse keerukaid värsisüsteeme, stroofistruktuue, I populaarteaduslik ajakiri, rikastas meie sõnavara. 7
Sellelaadseid trükiseid avaldas ta hiljem Tartu suurtrükkal Hans Laakmanni tellimusel ja kirjastusel, näiteks "Maa- ja merepildid" IIII (18501861) ja "Ristisõitjad" (1851). Oluliseks teoseks on populaarteadusliku sarjana ilmunud, rikkalikku sisu pakkuv ja kaunilt illustreeritud sari "Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on" IV (1848 1849). Kolmas suur valdkond Kreutzwaldi rahvavalgustuslikust loomingust on seotud tema arstikutsega. Ta andis välja esimesed meditsiini-alased arstiraamatud, mis olid mõeldud maarahvale. Kreutzwaldi 1852 ilmunud sünnitusabi õpikut "Teejuhataja ämmakooliliste õpetuse juures" anti välja mitmes kordustrükis (1870, 1883, 1890) nagu ka üldisi tervishoiualaseid nõuandeid jagavat raamatukest "Lühikene õpetus tervise hoidmisest" (1854). Viimaseks arstiraamatuks on elu lõpul koostatud "Kodutohter" (1879). Neljandaks on Kreutzwaldil suur roll 19. sajandi eesti kirjakeele arendajana. Alates 1852 aastast hakkas ta järjekindlalt oma
annaabi.ee 
