OKUPATSIOONI OHVRID Eesti esimeseks kaotuseks oli rahvussakslaste ( 12.400 inimest ) lahkumine päritolumaale . Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid aasta kestel enne Saksa vägede saabumist olemasolevail andmeil ca 8000 inimest ja 14.juuni massküüditamisega 1941 viidi asumisele üle 10.000 . Umbes 2200 inimest mõrvati kohapeal . Küüditatutest pääses hiljem eluga kodumaale tagasi umbes pool , arreteerituist veelgi vähem . Kui puhkes sõda , viidi Venemaale üle 33.000 mehe sundmobiliseeritutena ja 2000 tööülesannete ettekäändel. Mobiliseerituist suri nn.tööpatis nälga ja haigustesse 10.700 ning langes rindel 8000. Ainult Velikie Lukis kaotas "8.Eesti laskurkorpus " 27.000 mehest surnute ja haavatutena 13.000.See arv sisaldab aga mitte-eestlasi ja venemaa-eestlasi , keda korpuse koosseisus oli ligi pool. Üle tuhande inimese jäi 1940/41 kaduma . Aastane kogukaotus küünib seega 60.000
R-64, n. 1, s. 8, l. 23; ERA, f. R-64, n. 1, s. 122b, l. 702). 1941. aasta sügisel pärast Nõukogude võimu langemist võtsid arreteerimised vastuseks punaterrorile Saaremaal massilise ilme. Ainuüksi esimese kuuga arreteeriti poliitilistel põhjustel ilmselt üle 600 inimese (Krusenstjern 1993, 119). Detsembri keskpaigaks ulatus Julgeolekupolitsei ja SD poolt arreteeritute arv juba 813 inimeseni, neist 193 olid juba maha lastud (BA MA, RH22/259, 40). Ligikaudu viiendik arreteerituist vabastati pärast ülekuulamisi karistuseta (ERA, f. R-64, n. 1, s. 88). Kui üldiselt püüdsid mõlemad okupatsioonivõimud oma hukkamisi toimetada vaikselt ja varjatult, siis üks sedasorti ettevõtmine kuulutati elanike hoiatamiseks suisa avalikult välja. 14. novembri õhtul oli Kuressaares kallale tungitud ühele Saksa sõdurile. Vastuseks sellele teatas Saarte komandant Mylo 15. novembril avalikult, et kõik Kuressaares olevad
annaabi.ee 
